Al Jolson (sündinud Asa Yoelson; 26. mai 1886 – 23. oktoober 1950) oli leedu-ameerika laulja ja näitleja, kelle karjäär kestis 1911. aastast kuni surmani 1950. aastal. Tema lavaline persona ja võimas esitusstyle tegid temast ühe 20. sajandi esimesel poolel tuntumaid meelelahutajaid; teda kutsuti sageli "maailma suurimaks meelelahutajaks". Tema repertuaaris olid nii ballaadid kui ka tempokamad populaarlaulud, mille hulka kuulusid hitid nagu "My Mammy", "California, Here I Come" ja "Swanee".
Tema laulustiil oli sageli kirjeldatud kui "sentimentaalne [ja] melodramaatiline", mis aitas paljudel lugudel kiiresti populaarseks saada. Jolsoni soome- ja teatraalne esitusstiil, tema tugevalt emotsionaalne fraasitus ja improvisatsiooniline lähenemine muusikale mõjutasid paljusid hilisemaid esinejaid. Mõned tema peamised mõjutasud ja esiletoodud artistid on Bing Crosby, Judy Garland, rokk- ja kantrimees Jerry Lee Lewis ning Bob Dylan. Dylan on öelnud, et Jolson oli "keegi, kelle elu ma tunnen", mis peegeldab artisti laiemat kultuurilist mõju.
Jolson tõusis 1920.–1930. aastatel Ameerika üheks kuulsamaks ja enim tasustatuks meelelahutajaks. Ta saavutas suure rahvusvahelise tuntuse eelkõige selle kaudu, et mängis ja laulis 1927. aastal filmis "The Jazz Singer"—see film jäi ajalukku kui esimene (täispikk) rääkiv film, mis tähistas kinoajastu suurt muutust. 1930. aastatel osales ta mitmetes muusikafilmides ja jätkas salvestamist ning raadioesinemisi. Tema elu ja karjääri põhjal tehtud eluloofilm "The Jolson Story" (1946) võitis Oscari; selles mängis Jolsoni Larry Parks, kuid laulud laulis filmis ise Jolson. Järgufilm "Jolson Sings Again" ilmus 1949. aastal ja kandideeris mitmele Oscarile.
Pärast Pearl Harbori rünnakut sai Jolsonist üks esimesi suuri staare, kes hakkas aktiivselt meelelahutama vägesid välismaal teise maailmasõja ajal. Ta jätkas sõjaväeesinemisi ka pärast sõda ning 1950. aastal oli ta esimene staar, kes esines Koreas sõduritele, andes seal lühikese aja jooksul mitu kurnavat, ent kõrget moraali tõstvat etendust — ametlikult loetakse, et ta tegi Koreas 42 etendust 16 päeva jooksul.
Varjatud ja vastuoluline pärand
Mõnikord esines Jolson mustanahalise meigiga ehk nn blackface'iga. See tava oli teatrites 19. sajandi keskpaigast levinud lavakonventsioon, kuid tänapäeva kontekstis on see mõistetavalt tugevalt kontoversiaalne ja solvav. Samas on ajalooline reaalne keerukus—Jolsoni esitusstiil ja tema võime omaks võtta ja populariseerida musta muusika elemente (sh džäss ja blues) aitasid mõnel juhul tuua afroameerika muusikat laiemale valgele publikule. Tema roll mustanahaliste esinejate ja loomeinimeste toetajana Broadwayl oli samuti keeruline: juba 1911. aastal on talle tunnistatud tööd diskrimineerimise vastu võitlemisel ja ta aitas avada võimalusi mõnele mustanahalisemale artistile.
Samal ajal on ajaloolased ja kriitikud rõhutanud, et tema mustanahalise meigiga ülesastumised ja teatrilised stereotüübid olid osa sügavamatest rassilistest ja kultuurilistest probleemidest Ameerika meelelahutuses. Jolsoni teatraalsus ja tema avalik toetussõnad mustanahaliste kolleegide suhtes aitasid mingil määral edendada koostööd ja tunnustust, kuid tänapäeval hinnatakse tema pärandit komplekssemalt: tunnustatakse nii tema mõju popkultuurile ja sõjaväeesinemiste rolli kui ka kriitikat seoses blackface'i ja stereotüüpide edasiandmisega.
Mõju ja pärand
Jolsoni mõjul on oluline koht Ameerika populaarmuusika ja filmi ajaloos: tema stiil ja lavaline energia on avaldanud mõju nii lauljate kui ka filmitegijate põlvkondadele. Ta aitas muuta populaarset meelelahutust, edendas versatilist esitust ning osales varajastes raadiosaadetes ja filmides, mis viisid tema hääl- ja esitusstiili suurema levikuni. Samas on tema pärand tänapäeval ka õppetund, kuidas kultuuriline approprieerimine ja stereotüübid võivad jääda ajalukku segaste ja vastuolulistena.
Al Jolson suri 23. oktoobril 1950, lahkudes pärast ligi neljakümneaastast aktiivset karjääri etenduste, salvestuste ja filmidega. Tema töö ja kujutis püsivad osana 20. sajandi meelelahutusajaloo keerukast ning mitmetahulisest narratiivist—kui nii inspiratsiooniallikas kui ka näide selle aja probleemidest.
