Dusty the Klepto Kitty on kuulus lumekass. Ta sai 2011. aasta alguses populaarseks oma naabruses toimuvate "sissemurdmiste" tõttu, kui omanikud ja naabrid avastasid korduvalt kadunud esemeid oma õuades ja kodudes.
Varastatud esemed
Selleks ajaks oli Dusty varastanud hulga igapäevaseid esemeid ja väiksemaid rõivaesemeid. Kokku loetleti tema saagiks mitmesuguseid esemeid, näiteks:
- 16 autopesukäsna
- 7 švammi
- 213 nõudepesurätikut
- 7 pesulappi
- 5 vannirätikut
- 18 kinga
- 73 sokki
- 100 kinda
- 1 paari kindaid
- 3 põlle
- 40 palli
- 4 paari aluspesu
- 1 koerakaeluse
- 6 kummist mänguasja
- 1 teki
- 3 jalasoojendajat
- 2 frisbeed
- 1 golfikepi kate
- 1 turvamask
- 2 võrkkotti
- 1 koti veepallidega
- 1 paari pidžamapükse
- 8 ujumisriietust
- ja 8 muud eset
Meediahuvi ja avalik tähelepanu
Tema käitumine tõi talle 2011. aasta veebruaris esinemise "Late Show with David Letterman" saates, mis veelgi suurendas tema tuntust ja tekitas internetis huvi ning naljakaid lugusid naabrite kogemustest.
Ta sai hüüdnime "Klepto Kitty" sõna Kleptomaania tõttu. Omanikud teatasid, et ta oli juba üle 600 eseme võtnud aedadest, kus ta ringi rändab. Enamik tema vargustest toimub öösel. Kõige rohkem on ta korraga koju toonud üksteist asja, ütlevad tema omanikud. Ta on isegi jäädvustatud kaameraga, kui ta on koju kandnud rinnahoidja.
Miks kass sellist käitumist näitab?
Kasside puhul ei ole selline varastamine tavaliselt samasugune psühhiaatriline häire nagu inimestel nimetatud kleptomaania. Sageli on põhjuseks uudishimu, mängulisus, instinktid haarata väikseid esemeid suhu või omaniku tähelepanu otsimine. Mõnikord võib käitumist soodustada ka kottide, tekstiili või lõhnade köitev kombinatsioon – eriti kui esemed kannavad teiste inimeste lõhna.
Kuidas omanikud said olukorraga hakkama
Omanikud kasutasid mitmeid meetodeid, et vähendada puurimise ja varguste arvu: nad püüdsid prügikaste ja pesu paremini sulgeda, eemaldada ligipääsetavad maiustused ja väiksemad esemed õuest, ning mõnel juhul paigaldasid valvuri- või turvakaamerad, et jälgida Dusty liikumist ja mõista tema harjumusi. Samuti õpetati naabreid kontrollima oma õues leiduvaid ebaharilikke jälgi ja särke.
Dusty lugu on näide sellest, kuidas üks väike loom võib ühiskondlikku huvi tekitada ja tuua naeratuse nii naabrite kui ka internetipubliku näole, ning samas tuletab meelde, et lemmiklooma eripärase käitumise mõistmine ja ohjamine nõuab tähelepanu ja kannatlikkust.