Eleanor Roosevelt

Varajane elu

Taustaks

Tema sünnikoht on 56 West 37th Street, New York City, New York. Tema vanemad olid Elliott Roosevelt I ja Anna Hall Roosevelt. Noorele Anna Rooseveltile järgnesid kaks venda. Roosevelti perekond täienes Elliott Jr. (1889-1893) ja Hall Roosevelt (1891-1941). Ta on Franklin Roosevelti, kellest hiljem sai tema abikaasa, viies sugulane.

Ta oli Ameerika Ühendriikide ühe presidendi Theodore Roosevelti lemmik vennatütar.

Tema perekond oli Claes Martenszen van Rosenvelti järeltulija. Ta oli 1640. aastatel Madalmaadest New Amsterdami, Manhattanile tulnud. Tema pojapojad Johannes ja Jacobus alustasid Roosevelti perekonna kahte haru. Johannese järeltulijad olid Roosevelti perekond Oyster Bay, New York. Jacobuse järeltulijad olid Roosevelti perekond Hyde Parkis, New Yorgis. Eleanor oli Johannese haru järeltulija. Tema tulevane abikaasa Franklin pärines Jacobuse harust.

Theodore Roosevelt, üks Ameerika Ühendriikide presidentidest, oli tema onu. Ta oli Eleanorile, tulevasele esimesele leedile, nagu isa. Anna Eleanorile meeldis kasutada nime Eleanor, kasutades oma nime Anna Eleanorina ainult ametlikes dokumentides ja pangatšekkide allkirjastamisel. Emapoolelt oli ta USA põhiseaduse allkirjastaja William Livingstoni järeltulija.

Lapsepõlve

Tema vanemad surid varakult. Pärast seda kasvatas teda tema emapoolne vanaema Marry Ludlow Hall (1843-1919). Lapsepõlve veetis ta Tivolis, New Yorgis. Enamik tema ema pereliikmetest kippus teda halvustama, võib-olla tema lihtsa välimuse ja kahemeetrise pikkuse tõttu. Isegi tema Hyde Parki Rooseveltid, sealhulgas tema tulevane ämm, Sara Delano Roosevelt, tegid talle märkusi Manhattani Roosevelti kohta: "Meil on kõik välimus ja raha."

Viimasel ajal on ilmsiks tulnud väited, et tema emapoolse vanaema kodus tundis ta end ebakindlalt. Paljud meessoost liikmed tarvitasid palju jooke. Kord, kui ta külastas oma tädi Bamie Roosevelti (Theodore Roosevelti õde), murdis ta kokku ja hüüdis pisaratena: "Mul ei ole päris kodu".

Tädi Bamie oli väga abivalmis. Ta püüdis leida talle paremaid haridusvõimalusi. Ta korraldas, et Eleanor läheks Inglismaale õppima, ja Eleanor nõustus meeleldi sellega.

Haridus

Eleanor sai Theodore Roosevelti õelt Bamie Rooseveltilt julgustust, et omandada hea haridus. Ta läks Londonisse ja alustas õpinguid tütarlaste internaatkoolis Allenswoodis, Londoni lähedal. Ta õppis seal 1899-1902. Tema direktoriks oli Mademoiselle Marie Souvestre. Hiljem meenutas Eleanor, et Souvestre oli üks kolmest peamisest isikust, kes tema elu mõjutas.

Suviti külastas Eleanor koos oma direktori Souvestre'iga Euroopat. Ta õppis ka ajalugu, keelt ja kirjandust. Ta hakkas huvituma sotsiaalsest õiglusest ning õpingud andsid talle teadmisi ja enesekindlust, et esitada oma seisukohti paljudes küsimustes. Üks tema suuri hetki Allenswoodi koolis oli see, kui ta jõudis väljakuhoki võistkonda. Ta oli üks kooli lemmikõpilasi ja kui ta USAsse naasis, siis jäi kool teda igatsema.

Eleanor ja FDR

1902. aastal kohtusid Eleanor ja Franklin Delano Roosevelt (FDR), kui ta oli Harvardi üliõpilane. Nad kohtusid ja kihlusid 1903. aasta novembris. FDRi ema oli aga nende abielu vastu. Ta saatis FDRi isegi pikale reisile, et abielu edasi lükata ja FDRi meelt muuta. Püha Patricku päeval (17. märtsil 1905) abiellusid FDR ja Eleanor siiski. President Theodore Roosevelt võttis tseremoonilise rolli, et pruuti ära anda. Pärast abielu sõlmimist jätkas Eleanori ämm, kes andis nõu (ja võib-olla sekkus) noore paari ellu.

Pärast oma abikaasa surma 1945. aastal elas Eleanor Roosevelt jätkuvalt Hyde Parki mõisas kivimajas peamaja lähedal. Hoone oli algselt väike mööblivabrik Val-Kill Industries, mis ehitati ümber Eleanori ja tema lähedaste sõprade kasutatavaks suvilaks. Maja pakkus Eleanorile privaatsust, mida ta oli aastaid soovinud, ja ta pidas seda oma esimeseks tõeliseks koduks. Praegu kannab see maja nime Eleanor Roosevelt Center ja seal toimuvad paljud programmid, mis jätkavad tema pärandit.

Eleanor 14-aastaselt

First Lady

Ta alustas oma rolli First Lady'na alates 1933. aastast, kui algas tema abikaasa esimene ametiaeg Ameerika Ühendriikide presidendina. Eleanor oli aktiivne First Lady, kellel oli paljudes küsimustes oma ideoloogia.

Ta toetas kodanikuõiguste liikumist ja afroameeriklaste õigusi. Tema abikaasa vajas aga USA lõunapoolsete osariikide demokraatide toetust. Seetõttu ei olnud ta Ameerika kodanikuõiguste liikumise suhtes häälekas. Eleanorist sai hoopis tema ühenduslüli afroameeriklastega, aidates Franklin Rooseveltile palju hääli võita.

1939. aastal keeldus Ameerika revolutsiooni tütarde poolt afroameerika ooperilauljale Marian Andersonile tema rassi tõttu loa andmisest esinemiseks Washingtonis asuvas konstitutsioonisaalis. Eleanor korraldas, et Anderson esineks lihavõttepühade pühapäeval Lincolni mälestusmärgi treppidel 70 000-liikmelisele publikule. Miljonid inimesed kuulasid esinemist ka raadiost.

Teine maailmasõda

Teise maailmasõja ajal jäi Eleanor Roosevelt väga aktiivseks. Kord oli ta ka tsiviilkaitse komitee kaasjuhataja. Ta külastas paljusid kohti, nii tsiviil- kui ka sõjaväelisi, et tõsta sõjamoraali. Eriti toetas ta afroameeriklasi ja naisi.

Teise sõja ajal allkirjastas tema abikaasa Ameerika Ühendriikide presidendina korralduse nimega Executive Order 9066. Selle korraldusega paigutati erilaagritesse umbes 110 000 jaapani päritolu Ameerika kodanikku. Eleanor oli vastu oma abikaasa otsusele allkirjastada see korraldus.

Mõnda aega teenis ta 1000 dollarit nädalas Pan-American Coffee Bureau reklaami eest. Kaheksa välisriigi valitsused toetasid ja rahastasid bürood. USA välisministeerium püüdis seda tehingut tühistada, kuid ei suutnud seda teha.

Sõjajärgne poliitika

Pärast Teist maailmasõda koostas ta koos René Cassini, John Peters Humphrey ja teistega ÜRO jaoks deklaratsiooni: ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon. Ta oli ka ÜRO inimõiguste komisjoni esimene esimees. 10. detsembril 1948 võttis ÜRO Peaassamblee deklaratsiooni vastu. See tegi ta väga kuulsaks ja oli tema jaoks suur saavutus.

Umbes neli aastakümmet, alates 1920. aastatest kuni oma surmani 1962. aastal, jätkas Eleanor oma seotust poliitiliste küsimustega. Ta oli võrdsete õiguste muudatusettepaneku vastu. Ta arvas, et see muudatus takistab USA kongressil võtta vastu muid eeskirju naistöötajate kaitseks.

Roosevelt oli vilunud vibujahtija ja üks esimesi kaasaegseid naisi, kes osales vibujahis. Ta isegi kirjutas oma jahikogemustest tolleaegses populaarses jahindusajakirjas "Ye Sylvan Archer", kasutades mehe nime "Chuck Painton". Üks Roosevelti hinnatud jahitrofeedest oli kaunistanud tema abikaasa raamatukogu. See on nüüd osa Smithsonian institutsiooni ühenduse foorumikogust.

Katoliku küsimus

1949. aasta juulis põhjustas tema ebakindel suhtumine Ameerika katoliiklastesse avaliku arutelu New Yorgi katoliku peapiiskopi Francis Kardinal Spellmaniga. Eleanor oli kirjutanud teatud ettepanekute vastu, nagu katoliku koolide teatud (mitte-religioossete) tegevuste, näiteks õpilaste bussitranspordi rahastamine. Spellman juhtis tähelepanu sellele, et ülemkohus oli hiljuti selliseid sätteid kinnitanud. Samuti süüdistas ta teda katoliikavastasuses. Enamik demokraate koondus Eleanor Roosevelti taha ja toetas teda. Spellman tuli Eleanori Hyde Parki koju, et nende erimeelsusi ületada.

Igal juhul ei olnud Eleanor kunagi nii populaarne katoliiklaste seas kui tema abikaasa. Samuti ei olnud nad rahul Eleanori toetava sündimusliikumise üle. Samuti olid nad pahane tema sõjaeelse (enne Teist maailmasõda) Ameerika Noortekongressi sponsorluse üle, kus kommunistid olid tugevalt esindatud, kuid katoliiklikud noortegrupid ei olnud esindatud.

New York ja riiklik poliitika

1954. aastal tegi Carmine DeSapio New Yorgi peaprokuröri valimistel kampaaniat Eleanori poja Franklin D. Roosevelt juuniori vastu. Franklin (Jr.) kaotas. Eleanor pidas DeSapiot vastutavaks oma poja kaotuse eest. Ta muutus DeSapio poliitilise käitumise suhtes kogu ülejäänud 1950. aastate jooksul vastumeelseks. Koos oma vanade sõprade, nagu Herbert Lehman ja Thomas Finletter, õnnestus tal 1961. aastal DeSapio võimult kõrvaldada.

Eleanor Roosevelt oli Adlai Stevensoni lähedane sõber. Ta toetas tema kandidatuuri 1952. ja 1956. aasta presidendivalimistel. Ta toetas Stevensoni veel kord 1960. aastal, kuid presidendikandidaadiks sai John F. Kennedy.

1964. aastal aitas Eleanor Roosevelt asutada 2800 hektari suuruse Roosevelt Campobello rahvusvahelise pargi Campobello saarel New Brunswickis. See järgnes Roosevelti suvemõisa kinkimisele Kanada ja Ameerika valitsusele.

Eleanor räägib ÜROs 1947. aastal

Perekondlikud küsimused

Anni

Sara Delano Roosevelt oli tema ämm. Juba enne seda, kui Eleanor abiellus FDRiga, ei olnud tal Sara Delanoga head suhted. Biograafid ja ajaloolased arutlevad siiani selle üle ja nende keerulise suhte põhjuste üle. Siiski hindas Eleanor oma abielu algusaastatel oma ämma nõuandeid, kuni ta ise suutis kodustes küsimustes usaldust arendada.

Võib-olla soovis Sara oma pojale FDRile suurt edu kõigis eluvaldkondades, sealhulgas abielus. Ta oli alati andnud oma kiindumust FDRile nii palju, et oli teda lausa ära hellitanud. Ta tegi FDRi ja Eleanori lastele isegi kalleid kingitusi. Mõnikord tekkisid Eleanoril probleemid, mis tulid seoses selliste kallite kingitustega tema ämmalt.

Oyster Bay Roosevelts

Eleanor nautis alati oma onu Theodore Roosevelti, Oyster Bay Roosevelti peategelase, soosingut. Oma nõo Alice Rooseveltiga sattus ta aga tülli. Alice oli Theodore Roosevelti tütar. Onu Theodore pidas Eleanori käitumist vastutustundlikumaks, sotsiaalselt vastuvõetavamaks ja koostöövalmimaks kui tema enda tütar Alice. Alice oli ilus ja väga fotogeeniline, kuid mässumeelne inimene. Mõnikord ütles Theodore Roosevelt talle: "Miks sa ei saa olla rohkem nagu "nõbu Eleanor"?". Need kogemused panid aluse eluaegsetele õnnetutele suhetele kahe kõrgetasemelise nõbu vahel.

Koos FDR-i poliitilise karjääri tõusuga halvenesid Eleanori ja Oyster Bay Roosevelti suhted. Oli "nõbu Alice'i" kommentaare, näiteks tema kirjeldus FDRist kui "kaks kolmandikku muskli ja üks kolmandik Eleanorist". Siiski läksid FDRi presidendi ametisseastumise puhul 1933. aastal Alice'ile kutsed, et osaleda koos tema vendade Kermit Roosevelti ja Archibald Roosevelti, kellega Eleanor oli lähedane.

Eleanor 1933. aastal

Surm

1961. aastal koondati kõik tema autobiograafia köited teoseks "Eleanor Roosevelti autobiograafia" (The Autobiography of Eleanor Roosevelt). See trükitakse siiski umbes 45 aastat hiljem.

Eleanor Roosevelt elas oma abikaasast üle peaaegu 20 aastat. Alates 1919. aastast oli ta põdenud luuüdi tuberkuloosi. See oli aeg-ajalt taastunud.

Ta suri 7. novembri õhtul 1962. aastal oma korteris Manhattanil, New Yorgis tuberkuloosi. Oma surma ajal oli ta 78-aastane. Ta on maetud oma abikaasa Franklin D. Roosevelti kõrvale New Yorgi Hyde Parki. Inimestele meeldis ta nii väga, et tol ajal avaldatud mälestuskarikatuuril oli lihtsalt kujutatud kaks inglit, kes vaatavad pilveaugu poole, koos pealkirjaga "Ta on siin", sest tutvustamist ei olnud vaja ja inimesed said aru, et "ta" tähendab Eleanor Roosevelti.

Eleanor Roosevelt säilitas kogu elu jooksul tugeva lojaalsuse Theodore Roosevelti ("Onu Ted") suhtes. Tema vara hulka kuulus ka tema Theodore Roosevelti ühingu liikmekaart.

1968. aastal sai ta ÜRO inimõiguste auhinna. Pärast tema surma tehti ebaõnnestunud ettepanek anda talle Nobeli rahupreemia.

Eleanor hilisematel aastatel

Seotud leheküljed

• Franklin Delano Roosevelt
• Elliott Roosevelt I
• Anna Hall Roosevelt
• Hall Roosevelt
• Theodore Roosevelt
• Molly Yard
• Lucy Page Mercer Rutherfurd