Jacques-Louis David: Prantsuse revolutsionäär ja neoklassikaline maalikunstnik

Jacques-Louis David (30. augustil 1748 – 29. detsembril 1825) oli nii kunstnik kui ka aktiivne poliitik, kes mängis olulist rolli Prantsuse revolutsiooni ajal. Poliitikuna on ta tuntud eelkõige selle poolest, et kuulus revolutsiooni radikaalsele tiivale ja osales riigivõimu kujundamises ning otsustes, mis mõjutasid Prantsusmaad revolutsiooni kõige vägivaldsematel aastatel. David uskus, et Prantsusmaal ei peaks olema monarhia, vaid hoopis vabariik, ning ta hääletas selle poolt, et Prantsusmaa kuningas Louis XVI tapetaks giljotiiniga. Kui revolutsioon pärast terrori perioodi lõhenema hakkas ja poliitiline olukord muutus, toetas David lõpuks ka Napoleon Bonaparte teekonda võimule ja pidas teda võimaluseks saavutada rahvuslikku stabiilsust.

Varajane elu ja kunstiline koolitus

David õppis Pariisis ning sai oluliseks mõjutajaks 18. sajandi lõpu kunstimaastikul. Ta õppis meistrite juures, võitis 1774. aastal Prantsusmaa akadeemias tuntud Prix de Rome'i stipendiumi ning viibis seejärel Roomas, kus klassikaline antiik mõjutas tugevalt tema esteetikat. Tagasi Prantsusmaal hakkas ta õpetama ja juhendama paljusid nooremaid maalikunstnikke, kes hiljem ise tuntuks said.

Kunst ja stiil

Jacques-Louis David on neoklassitsismi üks juhtfiguure. Ta püüdis maalides saavutada selge vormi, ranged kompositsioonid ja moraalseid, eeskujulikke teemasid. David tahtis, et kunst oleks õpetlik ja poliitiline: ta kujutas kangelasi ja sündmusi antiigist või rahvuslikust ajaloost, millest õhkub voorust, kohusetunnet ja distsipliini. Tema maalid iseloomustavad tugev joonistus, skulpturaalne figuuritöö ja sageli piiratud värvipalett – kõik eesmärgiga rõhutada sisu ja moraalset sõnumit. Sellist lähenemist nimetatakse neoklassitsistlikuks maalimisstiiliks.

Põhiteosed

David lõi mitmeid nüüdisaegselt tuntud töid, mis on samas ka poliitilised manifestid. Tuntumate hulka kuuluvad:

  • "Oath of the Horatii" (Horatiuste vand) – kindel näide neoklassikast, kus rõhutatakse kohust ja isikliku huvist kõrvaleastumist.
  • "The Death of Marat" (Jean-Paul Marat' surm) – Davidi üks kuulsamaid ja kõige poliitilisemaid maale; see kujutab tema parimat sõpra Jean-Paul Marat'st, keda revolutsiooni ajal tapeti, ning aitas muuta Marat'ist populaarse märtri ja sümboli.
  • "The Intervention of the Sabine Women" (Sabini naiste vahendus) – teos, kus antiikne teema tõstab esile lepituse ja inimlikkuse väärtused.
  • "The Coronation of Napoleon" (Napoleoni kroonimine) – grandioosne tellimus Napoleoni valitsusajalt, mis kombineerib ajaloolist lavastust ja poliitilist kommunikatsiooni.

Poliitiline tegevus ja karjäär

Revolutsiooni ajal liitus David radikaalse Jakobiinidega, oli rahvakogu liige ja kasutas oma kuulsust poliitilise mõjuvahendina. Tema kunst väljendas tihti revolutsioonilisi ideid ja aitas kujundada avalikku arvamust. Thermidori-pöörde järel langes ta poliitiliselt raskesse seisu, ent hiljem koostöös Napoleoni võimuga sai ta taas tähtsa ametikoha – Napoleon nimetas ta oma ametlikuks kunstnikuks ja tellis suuremaid ajaloomaale.

Viimased aastad ja pärand

Pärast Bourbonide taastamist 1815. aastal langes David poliitilisse isolatsiooni ja ta lahkus pagendusse Brüsselisse, kus veetis viimased eluaastad ning suri 1825. aastal. Tema mõju kunstile oli kaugeleulatuv: ta aitas kujundada neoklassitsistlikku stiili, mõjutas mitut järgmist kunstnike põlvkonda ning jättis pärandi kui kunstnik, kes ei eristanud kunsti ja poliitikat, vaid võttis mõlemad vahendid elluviimiseks ja veenmaks ühiskonda moraalsete ja poliitiliste ideaalide kasuks.

Davidi tööde tähtsus seisneb nii esteetilises täpsuses kui ka selles, kuidas ta kasutas kunsti poliitilise retoorika vahendina. Tema maale uuritakse ja eksponeeritakse praegugi muuseumides üle maailma ning neid peetakse oluliseks osaks Euroopa kunstiajaloost.

Tema kunsti galerii

·        

Horatiuse vanne [1784]

·        

Sokratese surm [1787]

·        

Lictorid toovad Brutusele tema poegade surnukehad [1789]

·        

Tennisevanne 1790-1794

·        

Marie Antoinette teel giljotiini [1793]

·        

Michel Lepeletier'i viimased hetked, Lepeletier de Saint-Fargeau surm või Lepeletier surivoodil {1793}

·        

Marat' surm (1793)

·        

Noore Bara surm(1794)

·        

Lükurgos Sparta, [1790. aastad]

·        

Robespierre'i visand tema hukkamise päeval [1794].

·        

Napoleon Saint-Bernard'i väina juures (1801)

·        

Napoleoni kroonimine [1807]

Küsimused ja vastused

K: Kes oli Jacques-Louis David?


V: Jacques-Louis David oli nii poliitik kui ka kunstnik, kes elas Prantsuse revolutsiooni ajal.

K: Milline oli Davidi poliitiline hoiak Prantsuse revolutsiooni ajal?


V: David uskus, et Prantsusmaal ei peaks olema monarhia, vaid hoopis vabariik.

K: Milline oli Davidi roll Prantsuse revolutsiooni ajal?


V: Taavet oli üks vähestest juhtidest, kes valitses Prantsusmaad Prantsuse revolutsiooni kõige vägivaldsema osa ajal.

K: Mida hääletas David kuningas Louis XVI vastu?


V: Taavet hääletas selle poolt, et kuningas Louis XVI tapetaks giljotiiniga.

K: Millist kunstiteost tahtis David luua?


V: David tahtis, et kunstiteosed oleksid poliitilised, ja maalis sageli müütidest või ajaloost pärit kangelasi, kes tema arvates esindasid häid ideaale, nagu tugevus, vendlus ja voorus.

K: Mis on neoklassitsistlik maalimisstiil?


V: Neoklassitsistlik maalimisstiil on stiil, milles kunstnikud otsivad inspiratsiooni Vana-Kreeka ja Rooma kunstist ja kultuurist.

K: Kes on Jean-Paul Marat ja miks ta on kuulus?


V: Jean-Paul Marat oli Prantsuse revolutsiooni ajal tapetud Jacques-Louis Davidi sõber. Davidi maal Marat'st aitas teha temast populaarse märtrisangari.

AlegsaOnline.com - 2020 / 2025 - License CC3