Jeanne d'Albret — Navarra kuninganna ja hugenottide juht (1528–1572)
Jeanne d'Albret (1528–1572) — Navarra kuninganna ja tugev hugenottide juht: poliitiline ja usuline liider, Bourbonide ema ning Prantsuse ususõdade võtmefiguur.
Jeanne d'Albret (7. jaanuar 1528 – 9. juuni 1572) oli Navarra kuningriigi valitseja aastatel 1555–1572. Ta sündis kuningliku perekonna tütrena ja päris trooni pärast oma isa surma; tema ema oli tähtis humanistlik ja poliitiline tegelane, kes mõjutas Jeanne’i haridust ja maailmavaadet. Jeanne jäi ajalukku kui jõuline valitseja, reformija ja Prantsuse protestantliku – hugenottide – liikumise juht.
Isiklik elu ja perekond
Jeanne abiellus kaks korda. Tema teine abielu Vendôme'i hertsogi Antoine de Bourboniga tõi talle poja, Bourboni Henriku, kes sündis 1553. Henryst sai hiljem Navarra kuningas Henry III ning lõpuks ka Prantsusmaa kuningas Henry IV, Prantsusmaa esimene Bourbonide dünastia esindaja. Tänu sellele sidemele sai Jeanne’i järeltulijaest alguse Bourbonite troonipärimine Prantsusmaal.
Valitsemine ja usuline pöördumine
1555. aastal isa surmast alates juhtis Jeanne iseseisvalt Navarra valitsemist. Ta töötas riigi halduse ja õiguse korrastamise nimel, püüdes tugevdada oma võimu nii siseasjades kui ka välissuhetes. 1560. aasta paiku pöördus Jeanne ametlikult protestantlikku usku ja temast sai üks väljapaistvamaid hugenottide liidreid. Ta rakendas oma valitsusalas usulisi reforme, soodustas pühakirja ja jumalateenistuse kasutamist kohalikus keeles ning toetas protestantlikku haridust ja kiriklikku korraldust.
Roll Prantsuse ususõdades ja poliitikas
Jeanne oli 16. sajandi Prantsusmaa ususõdade võtmeisik. Tema poliitiline seisukoht ja materiaalsed toetused tugevdasid hugenottide positsiooni ning ta sõlmis liite teiste protestantlike juhtidega, et vastustada katoliku parteide mõju. Kuigi Navarra oli territooriumiliselt väike, oli see strateegiliselt tähtis – piiril Hispaaniaga – ning Jeanne kasutas seda positsiooni nii sõjalises kui diplomaatilises võrgustikus.
Pärand ja tähendus
Jeanne d'Albret'i pärand on mitmekihiline: ta jäi ajalukku kui tubli valitseja, kes pühendus usu- ja haridusreformidele ning kaitses oma alamate õigusi ja vabadusi. Tema otsused ja poliitika aitasid moodustada Prantsuse hugenottide identiteeti ning andsid olulise aluse tema pojale Henry’le, kes hiljem sai nii Navarra kui Prantsusmaa troonile. Jeanne suri 9. juunil 1572, vaid mõne nädala pärast suri ka tema poliitiline mõjukeskus – samal aastal puhkes Prantsusmaal verine St. Bartolomeuse päevade veresaun, mille tagajärjed mõjutasid tugevalt hugenotte üle kogu riigi.
Jeanne d'Albret’i elu ja valitsemine on tähelepanuväärsed näited sellest, kuidas üks valitseja suutis religioosseid veendumusi ja poliitilist võimu kombineerida, jättes püsiva jälje nii oma kodumaale Navarrale kui ka laiemalt Prantsuse ajaloole.
Esimene abielu
Tüdrukuna oli ta erakordselt tugeva iseloomuga. Tema vanemad tahtsid, et ta abielluks Jülich-Cleves-Bergi hertsogi William "Rikaste" abikaasaga. Ta oli Inglismaa Henry VIII neljanda naise Anne of Clevesi vend. Ta oli sel ajal 12 või 13-aastane, mis oli tollal tüdrukute abielu puhul üsna tavaline.
Ta keeldus ja ema lasi teda piitsutada. Piitsutamine oli äärmiselt karm, kuid tüdruk jätkas abiellumise vastuseisu. Lõpuks kandis Prantsuse konstaabel tüdruku kehaga altari juurde ja abiellus temaga vastu tema tahtmist.
Ilmselt jätkas ta siiski oma vastupanu, sest abielu tühistati lõpuks mittevastuvõtmise tõttu.
Teine abielu
Tema teine abielu oli samuti poliitiline abielu. Selle eesmärk oli ühendada Lõuna- ja Põhja-Prantsusmaa territooriumid. Seekord oli aga tegemist armastusega. Üks kaasaegne kirjutas, et "tal ei olnud muud rõõmu ega hõivatust kui [oma abikaasast] rääkimine või kirjutamine. Ta teeb seda nii seltskonnas kui ka eraviisiliselt ... vesi ei suuda kustutada tema armastuse leeki".
Paaril oli viis last, kellest kaks jäid täiskasvanuks.
Navarra kuninganna
25. mail 1555 suri Navarra kuningas Henry II, mille järel Jeanne ja tema abikaasa said ühiselt Navarra valitsejateks. Jeanne ja Antoine krooniti 18. augustil 1555 Pau's ühisel tseremoonial vastavalt roomakatoliku kiriku riitusele.
Jeanne'i abikaasa suri 17. novembril 1562, seega oli ta oma elu viimased kümme aastat Navarra ainuvalitseja.
Jeanne d'Albret' portree, Francois Clouet' koolkonna kunstniku poolt, 16. sajandi 2. veerand.
Religioon
Jeanne'i eluajal oli religioon Prantsusmaal võitlus katoliku kiriku ja hugenottide protestantliku kalvinismi vahel.
Religioonis oli Jeanne'i ema mõjutanud usureformi, humanistliku mõtlemise ja individuaalse vabaduse suunas. Jeanne astus 1560. aasta jõulupühal kalvinismi. See pöördumine tegi temast Prantsusmaa kõrgeima protestandi.
Pärast kalvinismi kehtestamist tema kuningriigis pagendati preestrid ja nunnad, hävitati katoliku kirikud ja keelustati katoliku rituaalid. Ta tellis Uue Testamendi tõlkimise baski ja birni keelde oma alamate jaoks.
Teda kirjeldati kui "väikest kasvu, habrast, kuid sirget". Ta oli väga intelligentne, kuid range ja enesekeskne. Hugenoti kroonik Agrippa d' Aubigné kirjeldas Jeanne'i kui "piisavalt võimsat mõistust, et juhtida kõrgeimaid asju".
Lisaks usureformidele tegeles Jeanne oma kuningriigi ümberkorraldamisega, tehes pikaajalisi reforme oma valduste majandus- ja kohtusüsteemides.
Jeanne suri Pariisis 44-aastaselt palavikku (tõenäoliselt nakkushaigus).
Otsige