Jeanne d'Albret (7. jaanuar 1528 – 9. juuni 1572) oli Navarra kuningriigi valitseja aastatel 1555–1572. Ta sündis kuningliku perekonna tütrena ja päris trooni pärast oma isa surma; tema ema oli tähtis humanistlik ja poliitiline tegelane, kes mõjutas Jeanne’i haridust ja maailmavaadet. Jeanne jäi ajalukku kui jõuline valitseja, reformija ja Prantsuse protestantliku – hugenottide – liikumise juht.
Isiklik elu ja perekond
Jeanne abiellus kaks korda. Tema teine abielu Vendôme'i hertsogi Antoine de Bourboniga tõi talle poja, Bourboni Henriku, kes sündis 1553. Henryst sai hiljem Navarra kuningas Henry III ning lõpuks ka Prantsusmaa kuningas Henry IV, Prantsusmaa esimene Bourbonide dünastia esindaja. Tänu sellele sidemele sai Jeanne’i järeltulijaest alguse Bourbonite troonipärimine Prantsusmaal.
Valitsemine ja usuline pöördumine
1555. aastal isa surmast alates juhtis Jeanne iseseisvalt Navarra valitsemist. Ta töötas riigi halduse ja õiguse korrastamise nimel, püüdes tugevdada oma võimu nii siseasjades kui ka välissuhetes. 1560. aasta paiku pöördus Jeanne ametlikult protestantlikku usku ja temast sai üks väljapaistvamaid hugenottide liidreid. Ta rakendas oma valitsusalas usulisi reforme, soodustas pühakirja ja jumalateenistuse kasutamist kohalikus keeles ning toetas protestantlikku haridust ja kiriklikku korraldust.
Roll Prantsuse ususõdades ja poliitikas
Jeanne oli 16. sajandi Prantsusmaa ususõdade võtmeisik. Tema poliitiline seisukoht ja materiaalsed toetused tugevdasid hugenottide positsiooni ning ta sõlmis liite teiste protestantlike juhtidega, et vastustada katoliku parteide mõju. Kuigi Navarra oli territooriumiliselt väike, oli see strateegiliselt tähtis – piiril Hispaaniaga – ning Jeanne kasutas seda positsiooni nii sõjalises kui diplomaatilises võrgustikus.
Pärand ja tähendus
Jeanne d'Albret'i pärand on mitmekihiline: ta jäi ajalukku kui tubli valitseja, kes pühendus usu- ja haridusreformidele ning kaitses oma alamate õigusi ja vabadusi. Tema otsused ja poliitika aitasid moodustada Prantsuse hugenottide identiteeti ning andsid olulise aluse tema pojale Henry’le, kes hiljem sai nii Navarra kui Prantsusmaa troonile. Jeanne suri 9. juunil 1572, vaid mõne nädala pärast suri ka tema poliitiline mõjukeskus – samal aastal puhkes Prantsusmaal verine St. Bartolomeuse päevade veresaun, mille tagajärjed mõjutasid tugevalt hugenotte üle kogu riigi.
Jeanne d'Albret’i elu ja valitsemine on tähelepanuväärsed näited sellest, kuidas üks valitseja suutis religioosseid veendumusi ja poliitilist võimu kombineerida, jättes püsiva jälje nii oma kodumaale Navarrale kui ka laiemalt Prantsuse ajaloole.
