Louise Élisabeth de Bourbon — Conti-printsess ja Étampes'i hertsoginna 1693–1775

Louise Élisabeth de Bourbon (22. november 1693 – 27. mai 1775) oli tähtsam Bourboneid ühendav aadlipreili, sündinud kui Condé printsi Louis de Bourbon ja tema abikaasa Louise Françoise de Bourbon'i tütar; tema ema oli omakorda Prantsuse Louis XIV ja Madame de Montespan' ebaseaduslik järeltulija. Louise Élisabeth kasvatas end tugevas suguvõsaõhkkonnas: Condé’ide ja Bourbone’ide suguvõs, mis omas 17.–18. sajandi Prantsuse õukonnas suurt mõju, määras tema positsiooni ja hariduse ning avas tee kõrgetesse abieluliitudesse ja õukonnaelusse.

Ta abiellus Louis Armand de Bourboniga ning sai abielu kaudu Conti printsessiks — see liit kinnistas tema sidemeid Prantsuse kõrg­aadeluga ja tõstis tema sotsiaalset staatust. Louise Élisabethi positsioon võimaldas tal olla mõjukas õukonnas: ta kuulus ringkondadesse, kus otsustati poliitiliselt ja kultuuriliselt olulisi tutvusi ning kuhu kogunes mõjukas eliit. Selles rollis tegutses ta sageli ka patroonina ja majaomanikuna, korraldades vastuvõtte ja isikupäraseid seltskondi.

Louise Élisabeth nimetatakse tihti selle eest, et tema kaudu sai tuntuks hilisem kuninganna lemmik Madame de Pompadouri Louis XV õukonnas; tema tutvused ja mõjutusvõrgustik aitasid uutel lemmikutel ning mõjukatel isikutel õukonnalingset saavutada. Samuti on tema eestvedamisel seotud arhitektuurilised ja linnaplaneerimise saavutused: ta ehitas Pariisi Hôtel de Brienne’i, mis hiljem hakkas majutama erinevaid riiklikke institutsioone ning on tänapäeval Prantsuse kaitseministeeriumi hooneks.

Iseseisvust ja pärandit kajastab ka tema omand — Louise Élisabeth oli omaette Étampes’i hertsoginna, tiitli ja maade pärijalikkuse ta sai oma tädi Marie Anne de Bourbon’i surma järel. Sellised pärandused kindlustasid tema majandusliku sõltumatuse ja võimaldasid säilitada mõjukat elu- ning sotsiaalset staatust pika aja vältel.

Louise Élisabethi elu lõpuperiood oli rahulikuma kui tema nooremad aastad õukonna saginas: ta püsis mõjukana tänu varadele ja sidemetele, kuid aktiivse poliitilise karjääri asemel keskendus pigem majapidamisele, heategevusele ja kultuurilisele patronaažile. Ta suri 1775. aastal, jättes endast maha märgatava pärandi nii suguvõsa suhtluses kui ka linnaruumi muutustes — eeskätt Hôtel de Brienne’i kaudu, mis on säilinud kui ajalooline ja ametlik hoone.

Otsing