Michael Smith CC, OBC, FRS (26. aprill 1932 – 4. oktoober 2000) oli Briti päritolu Kanada biokeemik. Ta sai 1993. aastal Nobeli keemiapreemia (koos Kary Mullisega) oma töö eest koha-suunatud mutageneesi väljatöötamisel.

Uurimistöö ja panus

Pärast doktorikraadi omandamist 1956. aastal Manchesteri Ülikoolis töötas Smith mitmete uurijate ja rühmatega, sealhulgas koos dr Har Gobind Khoranaga, Briti Columbias, Vancouveris, Kanadas. Tema teadustöö keskendus geneetika ja molekulaarbioloogia meetodite arendamisele, eriti DNA ja valkude seose uurimise tehnikatele.

Koha-suunatud mutagenees (site-directed mutagenesis), mille arendamise eest ta auhinnati Nobeli preemiaga, on meetod, mis võimaldab teadlikult ja täpselt muuta üheks või mitmeks aminohappeks kodeerivaid nukleotiide geenis. See võimaldas:

  • mõista üksikute aminohapete rolli valkude funktsioonis;
  • disainida ja parendada ensüüme ja muid valgustruktuure;
  • arendada uusi biotehnoloogilisi ja meditsiinilisi rakendusi, sh vaktsiinide ja ravimiarenduse aluseid.

    • Karjäär ja mõju

    Smithi meetodid levisid kiiresti ülemaailmselt ja muutusid laborite igapäevaseks tööriistaks nii akadeemilises uurimistöös kui ka tööstuslikes biotehnoloogiaalastes rakendustes. Tema töö avas tee täpsematele geenifunktsiooni uuringutele, valkude kujundamisele ja molekulaarsete haigusmehhanismide lahtimõtestamisele. Ta juhendas mitmeid õpilasi ja koostöörühmi, kelle töö on edasi arendanud geneetilist ja molekulaarset biotehnoloogiat.

    Heategevus ja tunnustused

    Smith oli tuntud ka oma suuremeelsuse poolest. Ta annetas poole Nobeli preemia summast teadlastele, kes uurisid skisofreeniat, tunnustades nii psühhiaatriliste haiguste geneetika tähtsust. Teise poole Nobeli preemia rahast suunas ta Vancouveris asuvale BC Science Worldile (Vancouveris) ja Kanada naiste teaduse ja tehnoloogia ühingule. Lisaks sai ta mitmeid auhindu ning 1999. aastal Royal Banki auhinna; ta annetas ka toetusi BC Cancer Foundationile.

    Pärand

    Michael Smithi töö site-directed mutageneesi arendamisel on üks kaasaegse molekulaarbioloogia nurgakive. Tema meetodid võimaldasid teadlastel kujundada ja testida valgufunktsioone üksikasjalikumalt kui kunagi varem, mis omakorda kiirendas meie arusaamist geenide ja haiguste seostest ning aitas kaasa uute biomeditsiiniliste lahenduste tekkimisele. Tema filantroopia ja toetused teadusele ning haridusele jätkavad mõjule avaldamist ka pärast tema surma.