Nerva (Marcus Cocceius Nerva, 8. november 30 – 25. jaanuar 98) oli Rooma keiser aastatel 96–98. Ta tõusis troonile küpses eas ja jäi ajaliselt lühikeseks, kuid tema valitsemine tähistas olulist pöördepunkti Flaviuse dünastia järel ning pani aluse 2. sajandi alguse stabiilsemale perioodile.
Varajane elu ja karjäär
Nerva sündis patritsiapere harusse kuulunud roomlase perekonnas ja teenis pikkade aastate jooksul riigi administratsioonis. Ta kuulus keisririigi juhtkonna ringi ning teenis kõrgetel ametikohtadel juba Nero ajal, olles sel perioodil osaline riigiasjades ja – nagu allikad märgivad – oluline ametnik Pisoniuse 65. aasta vandenõu paljastamisel.
Peale Neroonit jäi Nerva lojaalseks uusile valitsejatele: Flaviuse dünastia aegadel sai temast kõrgemate positsioonide kandidaat ning ta saavutas konsulaadi staatuse ka Flaviuste valitsemise ajal. Tema karjäär hõlmas nii senati kui ka keiserliku administratsiooni töövaldkondi, mis andis talle laia võrgu poliitilisi kontakte ja teadmisi riigijuhtimisest.
Keisriks saamine ja poliitika
18. septembril 96 mõrvati Domitianus palees toimunud vandenõus. Samal päeval kuulutas Rooma senat Nervat keisriks. Uue valitsejana lubas ta taastada Domitianuse autokraatliku valitsuse ajal kärbitud vabadused, leevendada terrorit ning taastada suhe senatiga. Tema eesmärk oli stabiliseerida olukord ja tagada õiguslikum, vähem isiklikul vägivallal põhinev valitsemisviis.
Kuid Nerval puudus tugev sõjaline baas: tema valitsusaega varjutasid suured finantsraskused ja raskused Rooma armee kontrolli kindlustamisel. Keisrina püüdis ta parandada suhteid senatiga ja leevendada repressiooni jäänuseid, kuid puudus tal oli sõjaväelise jõu autoriteedist, mis hiljem tema režiimi nõrgaks muutis.
Preetoriaanide ülestõus ja Trajanuse adoptsioon
Oktoobris 97 pani Preetoriaani kaardiväe rahulolematus survet Nervale; etteheited puudutasid peamiselt palkade ja julgeoleku küsimusi. Ülestõus sundis teda vastu võtma pärija — pärast kaalumist adopteeris ta noore ja laialt austatud kindrali Trajanuse. See samm kindlustas trooni järjepidevuse ja tõstis oluliselt võimalust rahumeelseks võimupööramiseks pärast Nervat.
Surm ja pärand
Nerva suri looduslikel põhjustel 25. jaanuaril 98 ning tema trooni päris Trajanus, kellega algas tuntud Nerva-Antoniuse dünastia. Trajanuse valitsemine kinnistas jõudsalt Nervast lähtunud poliitilist muutust ja tõi Rooma impeeriumile pikemaajalise stabiilsuse.
Ajalooline hinnang
Antiikajaloolased kirjeldasid Nervat sageli targaks ja mõõdukaks valitsejaks, kes püüdis leevendada Domitianuse aja ränka repressiooni. Kaasaegsed ajaloolased on seda pilti nüansseerinud: kuigi tunnustatakse tema heatahtlikkust ja eesmärke taastada õiglust, on rõhutatud ka tema piiratud võimu ja ebapiisava sõjalise toetuse tagajärgi, mis ajendasid impeeriumi pingete allikaks ja jõudis peaaegu kodusõja äärele.
Nerva suurim ja jätkusuutlikum saavutus oli siiski Trajanuse valimine pärijaks: see tagas rahumeelse ülemineku ja viis alguse perioodile, mida hiljem peeti Rooma keisririigi kõrgajaks. Nerva on seetõttu ajalooliselt vaadeldud kui sillaks kahe erineva valitsemisviisi vahel — kuigi isiklikult nõrk, siis poliitiliselt mõjukas tänu sellele, et suutis luua eeldused edaspidiseks stabiilsuseks.