Paul Berg — biokeemik, Nobeli laureaat ja rekombinantse DNA teerajaja

Paul Berg — Nobeli laureaat ja biokeemia teerajaja: rekombinantse DNA avastused käivitasid kaasaegse geenitehnoloogia; Stanfordi emeriitprofessor ja kõrgete teadusauhindade saaja.

Paul Berg (sündinud 30. juunil 1926) on Ameerika Ühendriikide biokeemik, kelle teadustöö on olnud põhiliseks aluseks tänapäevasele geenitehnoloogiale. Talle anti 1980. aastal koos Walter Gilberti ja Frederick Sangeriga Nobeli keemiapreemia — preemia tunnustas nende panust nukleiinhapete uurimisse ja molekulaarbioloogia alustesse.

Haridus ja akadeemiline karjäär

Berg omandas bakalaureusekraadi Penn State University's, kus ta õppis biokeemiat. Seejärel jätkas ta õpinguid ja kaitses 1952. aastal doktorikraadi biokeemia alal Case Western Reserve'i ülikoolis. Pärast seda tegi ta teadustööd ja õpetas eri asutustes, kuni 1959. aastal siirdus püsivalt Stanfordi Ülikooli Palo Altos, Californias, kus ta töötas ja juhendas üliõpilasi 1959. aastast kuni 2000. aastani. Aastatel 1985–2000 oli ta Beckmani molekulaarse ja geneetilise meditsiini keskuse direktor. Praegu kannab ta Stanfordis emeriitprofessori tiitlit.

Teadustöö ja peamised saavutused

Berg on kõige tuntum oma teedrajava töö poolest rekombinantse DNA valdkonnas. Rekombinantne DNA on tehnika, mille käigus ühitatakse ühelt liigilt pärit DNA-jupp teise liigi DNA-ga, kasutades selleks ensüüme nagu restriktaasid ja DNA ligaas. Selliste meetodite väljatöötamine võimaldas teadlastel esimest korda võimalikult täpselt uurida ja manipuleerida geenijuppe ning luua kunstlikke kombinatsioone, mida looduslikes oludes ei esine.

Tähelepanuväärne on, et Berg rakendas neid meetodeid ka viiruste genoomide uurimiseks, mis aitas selgitada viirusliku replikatsiooni ja geenide funktsioone. Tema töö õhutas edasiarendusi, mis võimaldasid geenide kloonimist, järjestamist ja funktsionaalset uurimist ning pani aluse paljudele biotehnoloogilistele rakendustele, sealhulgas rekombinantsetele valkudele ja geeniteraapiale.

Teaduseetikast ja ohutusest

Berg ei mõjutanud ainult tehnoloogiat, vaid oli ka aktiivne teaduspoliitika ja teaduseetika kujundaja. Tema töö põhjustas laialdasi arutelusid rekombinantse DNA ohutuse ja regulatsiooni üle. Selle tulemusena kutsuti teadlased ja ametivõimud kokku, et arutada vastutustundlikke uurimispõhimõtteid ja ohutusjuhiseid (näiteks 1970. aastate teaduskonverentsid, mida tihti seostatakse Asilomari kokkusaamisega). Sellised initsiatiivid aitasid kehtestada tööohutuse standardid ja juhtimispõhimõtted, mis olid olulised bioteaduste jätkusuutlikuks ning ühiskonnale vastutustundlikuks arenguks.

Autasud ja tunnustus

• 1980 — Nobeli keemiapreemia (koos W. Gilbertiga ja F. Sangeriga) nukleiinhapete uurimise panuse eest.
• 1983 — National Medal of Science.
• 1986 — National Library of Medicine Medal.

Lisaks rahvusvahelistele auhindadele on Berg saanud tunnustust ka teaduslike akadeemiate ja mitmete ülikoolide poolt. Ta on tuntud nii lahenduste leidjana laboratoorses biokeemias kui ka teaduspoliitika ja bioohutuse eestkõnelejana.

Mõju ja pärand

Paul Bergi töö on olnud aluseks kaasaegsele geenitehnoloogiale ja biotehnoloogiasektori tekkimisele. Tema teaduslikud meetodid ja eetilised algatused on võimaldanud arendada uusi ravimeetodeid, tootmistehnoloogiaid ja uurimismeetodeid, mis mõjutavad meditsiini, põllumajandust ja põhimõtteliselt meie arusaama elusorganismide molekulaarsetest mehhanismidest. Tema pärand on seega nii teaduslik kui ühiskondlik — ta aitas kujundada viisi, kuidas teadus areneb vastutustundlikult.

Küsimused ja vastused

K: Kes on Paul Berg?

K: Mis oli tema eriala Penn State'i ülikoolis?

K: Kus ta sai doktorikraadi?

K: Kus ta on töötanud alates 1959. aastast?

K: Milliseid auhindu on ta lisaks Nobeli preemiale saanud?

K: Millise teedrajava tööga on ta kuulus?

K: Kuidas ta seda tehnikat kasutas?

Otsing