Ted Nelson

Karjäär

Nelson alustas projekti Xanadu 1960. aastal. Ta soovis luua uue arvutivõrgu, mida oleks lihtne kasutada ja millest oleks lihtne aru saada. Ta kirjutas projektist oma raamatutes Computer Lib/Dream Machines (1974) ja Literary Machines (1981). Ta veetis suure osa oma täiskasvanud elust töötades projekti Xanadu kallal ja jutustades inimestele selle eelistest.

Xanadu projekt ei olnud väga edukas. Põhjuseid oli palju, kuid kõik ei ole nõus, miks projekt ei läinud hästi. Ajakirjanik Gary Wolf avaldas 1995. aasta juunis ilmunud ajakirjas Wired Nelsoni ja tema projekti kohta ebameeldiva loo "The Curse of Xanadu". Nelson väljendas oma veebisaidil oma vastikust, nimetades Wolfi "Gory Jackaliks", ja ähvardas teda kohtusse kaevata. Ta esitas oma vastuväited ka Wiredile saadetud kirjas ja avaldas artikli kohta üksikasjaliku vastulause.

Nelson ütleb, et Tim Berners-Lee muutis mõned Xanadu ideed tõeks, leiutades World Wide Webi. Kuid Nelsonile ei meeldi World Wide Web, XML ja kõik sisseehitatud märgendid. Nelson arvab, et Berners-Lee töö on liiga lihtne viis tema algse plaani elluviimiseks:

HTML on täpselt see, mida me püüdsime VÄHENDADA - pidevalt katkevad lingid, ainult väljapoole minevad lingid, tsitaadid, mida ei saa jälgida nende päritoluni, puudub versioonihaldus, puudub õiguste haldamine. - Ted Nelson (Ted Nelsoni üksikud laused )

Nelson oli kaasasutajaks Itty bitty machine company ehk "IBM", mis oli väike arvutite jaemüügipood, mis tegutses aastatel 1977-1980 Evanstonis, Illinoisi osariigis. Itty bitty machine company oli üks väheseid jaemüügipoode, mis müüs algset Apple I arvutit. 1978. aastal avaldas ta olulist mõju IBMi mõtlemisele, kui ta kirjeldas oma nägemust personaalarvutite võimalustest meeskonnale, kes kolm aastat hiljem tõi turule IBM PC.

Ted Nelson töötab praegu uue teabestruktuuri ZigZag kallal. Lisateavet ZigZagi kohta leiab Xanadu projekti veebilehelt. Sellel veebisaidil on ka kaks versiooni Xanadu koodist, mida külastajad saavad alla laadida. Samuti töötab ta praegu välja XanaduSpace'i - süsteemi ühendatud paralleelsete dokumentide uurimiseks (selle tarkvara varajase versiooni võib vabalt alla laadida aadressilt [3]. Ta on Oxfordi Ülikooli külalisprofessor - Oxfordi Interneti Instituudi juures -, kus ta töötab teabe, arvutite ja inimese ja masina vaheliste liideste valdkonnas.

Haridus ja auhinnad

Nelson omandas 1959. aastal Swarthmore'i kolledžis bakalaureusekraadi filosoofias, 1963. aastal Harvardi ülikoolis magistrikraadi sotsioloogias ning 2002. aastal Keio ülikoolis doktorikraadi meedia ja valitsemise alal.

1998. aastal anti Ted Nelsonile Austraalias Brisbane'is toimunud seitsmendal WWW-konverentsil Juri Rubinski mälestusauhind. Ta ütles publikule, et see oli esimene auhind, mille ta oma töö eest sai.

2001. aastal löödi ta Prantsusmaal rüütliks kui "Officier des Arts et Lettres". 2004. aastal nimetati ta Oxfordi Wadham College'i stipendiaadiks ja ta on seotud Oxfordi Interneti-instituudiga, kus ta praegu viib läbi uurimistööd.

2007. aastal tähistas ta oma 70. sünnipäeva, pidades Southamptoni Ülikoolis kutsutud sünnipäevaloo.

Isiklik elu

Ta on Emmy auhinnaga pärjatud lavastaja Ralph Nelsoni ja Oscariga pärjatud näitlejanna Celeste Holmi poeg.

Tema vanemate abielu oli lühike ja teda kasvatasid peamiselt vanavanemad Greenwich Village'is, tema vanematega oli suhteliselt vähe kontakte. Ta on osaliselt norra päritolu.

Rahvakultuur

Anime Serial Experiments Lain nimetab Project Xanadu eelkäijana The Wired'ile (fiktiivne internetilaadne sidevõrk ja laiendatud reaalsuse süsteem) ning mainib Nelsoni kui hüperteksti loojat.

Populism

Populitism ("pop-u-leet-ism") on teine Nelsoni loodud neologism, mis on kombinatsioon sõnadest "populism" ja "eliit". See viitab üldise elanikkonna kohtlemisele elitaarsete privileegidega. See sõna viitab tekstiühiskonnale, mida kujutavad ette sellised teoreetikud nagu Shoshana Zuboff ja Jay David Bolter, kirjutamisruumile, kus autoriteedi jäljed püsivad vaid lokaalsete ja kontingentsete efektidena, dekonstrueeritud autorifunktsiooni ühiskondlikuks ekvivalendiks. "Populaarne" kultuur võiks tähistada esimest sammu Jean-Francois Lyotard'i "täiusliku teabe mängu" realiseerimise suunas, kus kõigil on võrdne juurdepääs andmete maailmale ja kus "[g]ueeritud võrdne pädevus (mitte enam teadmiste omandamises, vaid nende tootmises), millest sõltub lõppkokkuvõttes ekstra performatiivsus, on "kujutlusvõime", mis võimaldab kas teha uue käigu või muuta mängureegleid". See on informatsioon-in-protsessi utoopia, kirikulistide ülim märatsemine: 100-protsendilise tõhususega kapitaliks muundatud diskursus, kusjuures selle maagilise protsessi mehhanismiks on nomoloogia ehk reeglite koostamine - tõsi küll, "kujutlusvõime" üpris spetsialiseeritud vorm.