Urho Kekkonen: Soome president (1956–1982) — lühike elulugu
Lühike elulugu Urho Kekkosest — Soome president 1956–1982: tema poliitiline karjäär, Paasikivi‑Kekkoneni välispoliitika, roll Helsingi lepingu sõlmimisel ja pärand.
Urho Kaleva Kekkonen (3. september 1900 - 31. august 1986) oli Soome president aastatel 1956-1982. Enne seda oli ta ka Soome peaminister.
Kekkonen on sündinud Pielaveres. Ta osales Soome kodusõjas. Ta õppis õigusteadust ja töötas seejärel Soome salapolitseis. Ta oli kommunistide ja hiljem fašistide vastu.
Kekkonen sai 1937. aastal siseministriks ja üritas seejärel keelustada fašistlikku erakonda IKL.
Pärast Teist maailmasõda, 1950. aastal sai Kekkonen esimest korda Soome peaministriks. Ta püüdis nagu president Juho Kusti Paasikivi hoida häid suhteid Nõukogude Liiduga.
Paasikivi ja Kekkoneni kehtestatud välispoliitiline doktriin, "Paasikivi-Kekkoneni liin", oli suunatud Soome kui iseseisva, suveräänse, demokraatliku ja kapitalistliku riigi ellujäämisele Nõukogude Liidu vahetus läheduses.
Kekkonen valiti 1956. aastal Soome presidendiks pärast president Paasikivi. Ta püüdis hoida Soomet neutraalse riigina, mis tähendab, et Soome ei kuulunud külma sõja ajal ühegi sõjalise liidu nagu NATO või Varssavi pakti koosseisu.
Urho Kekkonen juhtis Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni Helsingi lepingu sõlmimist Euroopa riikide, Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu vahel 1975. aastal.
Kekkonen haigestus 1981. aastal ja loobus presidendipostist.
Ta suri 1986. aastal 86-aastaselt.
Varajane elu ja haridus
Urho Kekkonen sündis väikese talupere pojana Pielavesil 3. septembril 1900. Ta õppis õigusteadust Helsingis ning omandas õigusalase hariduse, mis pani aluse tema ametialasele karjäärile kohtuvõimu ja õiguskaitseasutustes. Varases elus osales ta ka 1918. aasta Soome kodusõjas, mis mõjutas tugevalt tema poliitilist maailmavaadet.
Poliitiline karjäär
Kekkonen kuulus pikemat aega talurahvapõhisele erakonnale, mis hiljem sai tuntuks kui Keskpartei (Agrarian League). Ta teenis riigis mitmes olulises ametis:
- kohtunikuna ja advokaadina töötamine ning tegevus õigussüsteemis;
- minister ja 1937. aastal siseministri ametisse tõus, kus ta püüdis piirata parempoolset äärmusrühmitust IKL-i;
- mitmel korral peaministri kohusetäitja ja valitsusjuht alates 1950. aastatest;
- pikaajaline presidendina aastatel 1956–1982, mis tegi temast ühe Soome ajaloos kõige mõjukama ja kauem ametis olnud riigijuhi.
Tema võime navigeerida riigi sise- ja välispoliitikas andis talle tugeva positsiooni nii parteisiseselt kui ka rahvusvaheliselt.
Välispoliitika: Paasikivi‑Kekkoneni liin ja neutraalsus
Kekkonen jätkas ja järjestas koos tema eelkäija Juho Kusti Paasikiviga välispoliitikat, mida sageli nimetatakse Paasikivi–Kekkoneni liiniks. Selle keskmes oli eesmärk tagada Soome iseseisvus ja rahu keerulises geopoliitilises olukorras Nõukogude Liidu naabruses. Praktikas tähendas see pragmaatilist, mõnikord ettevaatlikku suhtumist, mis vältis provokatsioone ning püüdis säilitada häid suhteid idanaabriga, samas kui Soome jäi demokraatlikuks ja majanduslikult lääne suunitlusega riigiks.
Seda perioodi kirjeldatakse aeg-ajalt ka terminiga "finlandiseerumine" — nimetus viitab sellele, kuidas väikeriigi poliitika oli mõjutatud suhetest suure naaberriigiga. Kekkonen kasutas aktiivset isiklikku diplomaatilist suhtlust Nõukogude juhtidega, mis aitas tal tagada stabiilsust ja paralleelselt edendada Soome majanduslikku ja kultuurilist koostööd läänega.
Helsingi leping ja rahvusvaheline roll
1975. aastal mängis Kekkonen olulist rolli Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) koostööprotsessis, mille väljundiks sai Helsingi lõppakt ehk Helsingi leping. See kokkulepe aitas luua dialoogi ida ja lääne vahel ning tõi Soomele rahvusvahelist tähelepanu kui vahendaja ja stabiilsuse edendaja Euroopas.
Juhtimisstiil, vastuolud ja pärand
Kekkonen oli erakordselt tugev isiksus poliitikas: ta kasutas presidendi volitusi aktiivselt sise- ja välispoliitika kujundamiseks. Tema pikk riigipea ametiaeg tekitas nii austajaid kui ka kriitikuid. Tema juhtimisstiilile heideti ette mõnikord liialt suure isikliku mõju kasutamist poliitiliste otsuste puhul ja valitsemise autokraatilisema poole kalduvust. Samuti kasutasid tema toetajad tema tugevat positsiooni riigi stabiilsuse tagamiseks keerulistel ajaloolistel perioodidel.
Tema nime kandub mitmes kohas: näiteks Urho Kekkoneni rahvuspark Lapimaal kannab tema nime, mis peegeldab tema populaarsust ja pärandit Soome ühiskonnas.
Viimased aastad
Kekkonen haigestus rängemalt 1981. aastal ning see viis tema loobumiseni presidendiametist. Ta jäi hiljem tagasihoidlikumaks ja suri 31. augustil 1986, 86-aastaselt. Tema elu ja ametiaeg jätkavad tekitamast huvi nii Soome sisepoliitika, külma sõja ajaloouurijate kui ka laiemalt 20. sajandi Euroopa diplomaatia uurijate seas.
Küsimused ja vastused
K: Kes oli Urho Kaleva Kekkonen?
V: Urho Kaleva Kekkonen oli Soome president aastatel 1956-1982 ja enne seda Soome peaminister.
K: Kus ta sündis?
V: Ta sündis Pielavesi linnas.
K: Mida ta tegi Soome kodusõja ajal?
V: Ta osales Soome kodusõjas. Ta oli antikommunist ja hiljem antifašist.
K: Mida ta 1937. aastal siseministrina teha püüdis?
V: Siseministrina püüdis ta keelustada fašistlikku erakonda, mida tunti Isamaalise Rahvaliikumise (IKL) nime all.
K: Millal sai temast Soome peaminister?
V: Ta sai Soome peaministriks 1950. aastal pärast Teist maailmasõda.
K: Mis on "Passikivi-Kekkoneni liin"?
V: "Passikivi-Kekkoneni liin" on Kekkoneni ja Juho Kusti Paasikivi poolt kehtestatud välispoliitiline doktriin, mille eesmärk oli säilitada Soome iseseisvus, demokraatia ja kapitalism, olles samal ajal Nõukogude Liidule lähedal.
K: Millised olid tema eesistumisperioodi saavutused?
V: Urho Kekkonen juhtis oma eesistumise ajal Helsingi lepingu sõlmimist Euroopa riikide, Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu vahel 1975. aastal. Lisaks püüdis ta hoida Soomet külma sõja ajal neutraalse riigina, mis tähendas, et ta ei olnud seotud ühegi sõjalise liiduga, nagu NATO või Varssavi pakt.
Otsige