Francis Michael "Whitey" Wistert (sündinud 20. veebruaril 1912 Chicagos, Illinoisi osariigis, surnud 23. aprillil 1985 Painesville'is, Ohio osariigis) oli Ameerika kaheala sportlane, kes tuli tuntuks nii kolledžijalgpallis kui ka pesapallis. Ta mängis kolledžitasemel Michigani ülikooli Wolverines'i meeskonnas, kus teda hinnati ründeliini (tackle) tugeva ja vastupidava mängijana ning mitmekülgse atleedina, kes andis olulise panuse meeskonna edukusse mõlemal spordialal.
Kolledžikarjääri jooksul aitas Wistert Michiganil võita Big Ten Conference'i jalgpallimeistrivõistlused kolm aastat järjest (1931–1933). Tema esitused jalgpalliväljakul tõid talle riiklikku tunnustust ja hiljem valiti ta 1967. aastal College Football Hall of Fame'i. Lisaks jalgpallile oli ta edukas ka kolledžipesapallis: teda on tunnustatud kui Big Teni kõige väärtuslikumat mängijat pesapallis, mis rõhutab tema laiapõhjalist sportlikku võimekust.
Peale ülikooliaega proovis Wistert karjääri ka professionaalses pesapallis ja mängis Major League Baseballi tasandil Cincinnati Reds' meeskonnas. Kuigi tema peamine järelekuulatud pärand jääb Michigani ülikooli sportlikku ajaloosse, näitab tema kahe alaga edu tema rahvusvahelist konkurentsivõimet ja pühendumust spordile.
Wistertide perekond on Michigani spordiajaloos eriline — Whitey ja tema kaks venda on kolm seitsmest mängijast, kelle vorminumber on Michigan Wolverines'i jalgpallis pensionile jäänud. See tunnustus peegeldab perekonna pikaajalist mõju ja panust ülikooli jalgpalliprogrammi õnnestumisse. Whitey Wisterti järele jääb mälestus tugeva, mitmekülgse sportlasena, kelle saavutused nii jalgpallis kui pesapallis on jätnud püsiva jälje.