Aju surm tähendab, et aju on lõplikult lakanud töötamast. Aju surm on püsiv ja pöördumatu — aju ei saa enam hapnikku ja üheski ajuosas ei ole elektrilist aktiivsust. Ükski ravi ega sekkumine ei suuda aju tagasi tuua. Kui inimene on ajusurnud, ei ole tema aju üheski osas mingit toimivat tegevust ning isik ei saa kunagi ärgata ega tajuda ümbrust.
Kuidas aju kontrollib keha
Aju juhib palju eluks vajalikke automaatseid funktsioone: hingamist, kehatemperatuuri, südame löögisagedust ja paljusid muid protsesse. Kui aju on surnud, ei suuda see enam neid funktsioone reguleerida. Sellisel inimesel puudub võime ise hingata ning tal puudub teadlikkus ja reaktsioon keskkonnale.
Diagnoos: kuidas kinnitatakse aju surm
Aju surma diagnoos põhineb hoolikal kliinilisel uurimisel ja sageli ka täiendavatel testidel. Tüüpilised sammud ja kriteeriumid hõlmavad:
- kliiniline hindamine — puuduvad ajutüve refleksid (näiteks pupillide reaktsioon valgusele, kornea- ja köhimisrefleksid) ja puudub haiguspõhjus, mida saab ravida;
- apnoe-test — kontrollitakse, kas patsient suudab iseseisvalt hingamist alustada, kui ventilatsioon katkestatakse vastavalt protokollile;
- lisatestid, kui kliinilist uurimist ei saa täies mahus läbi viia või kui on vaja täiendavat kinnitust — näiteks elektroentsefalogramm (EEG), mis võib näidata elektrilise aktiivsuse puudumist, või uuringud, mis mõõdavad ajutalitluse puudumist (nt cerebraalse verevoolu uuringud).
Oluline on märkida, et täpsed diagnostilised protokollid ja vajalikud testid võivad riigiti ja haiglatel erineda. Raseduse, laste või teatud ravimite mõju korral võivad kehtida eraldi juhised.
Põhjused
Aju surma võivad põhjustada mitmed olukorrad, kus aju saab pöördumatult kahjustada või hapnikuvaegus on olnud pikk ja tõsine. Peamised põhjused on:
Aju surm vs kooma ja muud seisundid
Aju surm erineb teistest raske teadvuse häiretest. Näiteks:
- koomas inimene võib olla raske ja mitte reageerida, kuid osa aju funktsioone (nt ajutüve refleksid, iseseisev hingamine) võib jääda alles;
- vegetatiivne seisund (püsiv negatiivne seisund) tähendab, et inimene võib avada silmi ja tal võivad olla tsüklilised une-ärkveloleku faasid, kuid teadlikkus on kadunud;
- lukustatud-in-imik (locked-in) sündroomis on inimene teadvusel ja mõtleb, kuid ei suuda end vabatahtlikult liigutada — see ei ole aju surm.
Seega on aju surm ainulaadne selle poolest, et aju kõik tegevused on lõplikult peatunud.
Ravi ja tagajärjed
Mitte miski ei suuda aju surnud inimest tervendada. Mõnikord hoitakse selliseid patsiente elus kunstlike vahenditega:
- arstid võivad asetada patsiendi kurku sondi ning kasutada kopsudesse hapniku pumpimiseks ventilaatorit;
- muu genees või toetav ravi (ravimid) võib ajutiselt hoida teisi organeid töös.
Kuid sellised meetmed ei taasta aju ja aja möödudes lõpetavad ka teised organid sageli toimimise. Aju surm loetakse surma määravaks — inimene on surnud.
Õiguslikud ja eetilised küsimused
Aju surma määramine omab suurt tähtsust nii meditsiiniliselt kui õiguslikult. Paljudes riikides tähistab aju surma konstante inimelu lõppu, mis mõjutab edasisi otsuseid ravi katkestamise, surmatunnistuse väljastamise ja perekonna õiguste osas. Arsti ja perekonna vahelise suhtluse olulisus on suur — selgitused, küsimustele vastamine ja toetuse pakkumine on vajalikud.
Elundidoonorlus
Kuna teisi elundeid võib mehaaniline ventilatsioon mõnda aega funktsioneerima hoida, tekib sageli võimalus elundidoonorluseks. Kui aju surm on kindlaks tehtud ja perekond (või doonori eelnevalt väljendatud soov) sellega nõustub, võivad patsiendi elundid päästa teiste inimeste elu. Sellised otsused tehakse range seadusliku ja eetilise raamistikuga.
Mida teha, kui see puudutab teie lähedast
Kui pereliikmel või tuttaval on kahtlus aju surmas, rääkige ausalt ja rahulikult raviarstidega. Küsi selgitusi diagnoosi kriteeriumide, tehtud testide ja järelduste kohta. Arutlege võimaluse üle, kas patsient on elundidoonor või millised on edasised sammud perekonna soovide ja seaduse kohaselt.
Kokkuvõtteks: aju surm on pöördumatu seisund, kus aju kogu funktsioon on lõplikult kadunud. Diagnoos põhineb hoolikal kliinilisel hindamisel ja vajadusel täiendavatel testidel ning selle tuvastamine kannab olulisi meditsiinilisi, eetilisi ja õiguslikke tagajärgi.
