Majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised õigused

Majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised õigused on osa inimõigustest. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni olulises lepingus nimega "Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvaheline pakt" leppisid ÜRO riigid kokku, et need õigused peaksid olema igal inimesel maailmas. Mõned näited nende õiguste kohta on järgmised:

• Õigus haridusele (kool)
• Õigus töötada hea palgaga heas ja turvalises töökohas.
• õigus streikida (kui töötajad streikivad, otsustavad nad ühiselt, et nad ei tööta enam, kuni nende ülemused ei tee asju tööl paremaks - näiteks ei anna neile piisavalt palka, et ära elada, või ei tee tööd ohutumaks).
• Õigus eluasemele
• Õigus sotsiaalkindlustusele
• Õigus olla terve
• Õigus piisavale elatustasemele (see tähendab, et inimesel on olemas kõik, mida ta vajab ellujäämiseks, sealhulgas vesi, toit, riided, piisavalt raha, et maksta selle eest, mida ta vajab, ja turvaline koht, kus elada).

Need õigused olid juba loetletud ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonis. Kuid need lisati uuesti majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelisse pakti, et tagada, et nende õiguste andmine inimestele oleks seadus kogu maailmas.

Eraldi pakt spetsiaalselt majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste kohta on tehtud mingil põhjusel. Need õigused ei olnud lisatud kodaniku- ja poliitiliste õigusterahvusvahelisse pakti. Need kaks pakti hoiti eraldi, sest leiti, et kodanikuõigusi kaitstakse tugevamalt kui majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi õigusi. Eraldi majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste pakt tehti selleks, et teha selgeks, kui olulised need õigused on.

Nagu Viini deklaratsioonis öeldakse, tuleb kõiki inimõigusi kaitsta võrdselt, sest "kõik inimõigused on universaalsed ja neid ei saa jagada".

Otsing