Majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised õigused: definitsioon ja näited

Majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised õigused on osa inimõigustest. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni olulises lepingus nimega "Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvaheline pakt" leppisid ÜRO riigid kokku, et need õigused peaksid olema igal inimesel maailmas. Mõned näited nende õiguste kohta on järgmised:

• Õigus haridusele (kool)
• Õigus töötada hea palgaga heas ja turvalises töökohas.
• õigus streikida (kui töötajad streikivad, otsustavad nad ühiselt, et nad ei tööta enam, kuni nende ülemused ei tee asju tööl paremaks - näiteks ei anna neile piisavalt palka, et ära elada, või ei tee tööd ohutumaks).
• Õigus eluasemele
• Õigus sotsiaalkindlustusele
• Õigus olla terve
• Õigus piisavale elatustasemele (see tähendab, et inimesel on olemas kõik, mida ta vajab ellujäämiseks, sealhulgas vesi, toit, riided, piisavalt raha, et maksta selle eest, mida ta vajab, ja turvaline koht, kus elada).

Mida need õigused tähendavad ja kuidas neid rakendatakse?

Majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised õigused annavad inimestele õigusliku aluse eluks vajalikule teenusele ja elutingimustele. Need ei ole ainult soovitused: riigid, kes on paktile alla kirjutanud, on võtnud kohustuse neid õigusi edendada ja kaitsta. Olulised põhimõtted on:

• Universaalsus ja jagamatus. Need õigused kehtivad kõigile ilma diskrimineerimiseta ning on sama tähtsad kui kodaniku- ja poliitilised õigused.
• Etapid ja ressursid (progressive realization). Mõned õigused tuleb rakendada täiel määral kohe (nt diskrimineerimiskeeld), teisi tuleb riikidel tagada samm-haaval, kasutades selleks parimaid kättesaadavaid ressursse.
• Minimaalne tuumikkohustus. Riikidel on kohustus tagada põhivajadused (nt põhiline toitumine, esmatasandi tervishoid, põhiharidus), isegi kui täielik realiseerimine võtab aega.
• Vastutus ja tööjaotus. Riigid peavad õigusi kaitsma kolme peamise meetmega: austama (mitte sekkuda), kaitsta (takistada kolmandate osapoolte rikkumisi) ja täitma (võtta positiivseid samme teenuste kättesaadavaks tegemiseks).

Näited ja täpsem selgitus

Allpool on näited sellest, mida iga õigus praktikasse tähendada võib:

• Õigus haridusele: tähendab tavaliselt tasuta kohustuslikku alg- ja põhi­haridust, kättesaadavust sekundaar- ja kõrgharidusele vastavalt võimekusele ning kvaliteetset õpetust, mis arvestab eri rühmade vajadusi.
• Õigus töötada ja õigus streikida: hõlmab vabadust valida tööd, õiglast tasu, tööohutust, ühinemisvabadust ja kollektiivläbirääkimisi. Streik on osa tööalastest õigustest, mida kasutatakse sageli töötingimuste parandamiseks.
• Õigus eluasemele: piisava elukoha tagamine, mis hõlmab juurdepääsu infrastruktuurile, turvalisust, üürikaitset ning võimalust vältida sunniviisilist ärakodustamist.
• Õigus sotsiaalkindlustusele: sotsiaalsed hüved, mis aitavad kaitsta inimesi tööpuuduse, haiguste, puude või vanaduse korral.
• Õigus tervisele: juurdepääs esmatasandi tervishoiule, ravile, puhtale joogiveele ja hügieenile, samuti ennetus- ja raviteenused, mille eesmärk on parandada üldist tervist.
• Õigus piisavale elatustasemele: tagab, et inimesel on ligipääs esmatarbekaupadele ja -teenustele (toit, vesi, riided, varjualune) ning piisav sissetulek väärika elu tagamiseks.
• Kultuurilised õigused: hõlmavad võimalust osaleda kultuurielus, kasutada oma keelt ja säilitada kultuuripärandit.

Kes vastutab ja kuidas saab õigusi nõuda?

Riigid, kes on paktile alla kirjutanud, peavad aru andma oma sammude kohta rahvusvahelistele organitele ja vastama kodanike päringutele ka riigisiseselt. Praktikas tähendab see:

• seaduste ja poliitikate loomist, mis tagavad õiguste kättesaadavuse;
• eelarvevahendite suunamist prioriteetsetesse sotsiaalteenustesse;
• järelevalvet ja aruandlust ÜRO määratud komiteedele;
• õiguskaitsevahendite loomist – kohtud, ombudsmanid, õiguskaitseorganisatsioonid ja, kus see on võimalik, rahvusvaheline kaebusmehhanism (nt Optional Protocol majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste pakti juurde), mis võimaldab üksikisikutel esitada kaebusi paktiga riikide vastu, kes on seda mehhanismi ratifitseerinud.

Miks eraldi pakt?

Eraldi pakt spetsiaalselt majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste kohta on tehtud mingil põhjusel. Need õigused ei olnud lisatud kodaniku- ja poliitiliste õigusterahvusvahelisse pakti. Need kaks pakti hoiti eraldi, sest leiti, et kodanikuõigusi kaitstakse tugevamalt kui majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi õigusi. Eraldi majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste pakt tehti selleks, et teha selgeks, kui olulised need õigused on.

Rahvusvaheline vaatepunkt

Nagu Viini deklaratsioonis öeldakse, tuleb kõiki inimõigusi kaitsta võrdselt, sest "kõik inimõigused on universaalsed ja neid ei saa jagada". See rõhutab, et majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised õigused peavad olema sama tähtsad kui teised inimõigused ning neid tuleb arvestada poliitikakujunduses ja seadusandluses üle maailma.

Kui tunned, et sinu või kellegi teise majanduslikke, sotsiaalseid või kultuurilisi õigusi on rikutud, pöördu esmalt kohalike õiguskaitseasutuste, sotsiaaltöötajate või inimõiguste organisatsioonide poole ning kasuta olemasolevaid riiklikke kaebuste ja õiguslike abinõude. Rahvusvahelised menetlused võivad olla abiks siis, kui riiklik kaitse osutub ebapiisavaks.

Otsing