Nicolas Steno — stratigraafia isa, geoloogia ja anatoomia rajaja

Nicolas Steno — stratigraafia isa ja geoloogia ning anatoomia rajaja: avastused fossiilide, kihistumise ja Steno nelja põhimõttega, mis kujundasid kaasaegse geoloogia.

Nicolas Steno (sündinud Niels Stensen, 1638–1686) oli taani teadlane, anatoomia ja geoloogia teerajaja. Hilisematel aastatel pöördus ta katoliku usku ja sai piiskopiks. Steno on tuntud nii anatoomiaavastuste (näiteks suu- ja süljenäärmete kanali nimetusega Stensen’i kanal) kui ka geoloogiliste ja stratigraafiliste põhimõtete väljatöötajana.

Enne teadlaskarjääri keskendus ta anatoomiale ja meditsiinile, kuid juba 1660. aastate keskpaigas hakkasid tema tähelepanekud fossiilide ja kivimite kohta suunama teda geoloogiale. Ta oli üks esimesi, kes tõestas, et fossiilid on kunagiste organismide jäänused, mitte „maast kasvavad” kujundid, ning näitas näiteks, et mõned merikilpkonnade moodi kivistised ja nn „kildhambad” on tõepoolest kalade või haide hambad.

Geoloogia ja stratigraafia

Steno avaldas 1669. aastal tuntud töös De solido intra solidum naturaliter contento dissertationis prodromus oma tähelepanekud kivimite ladestumise kohta ning sõnastas neli alustõde, mis jäid stratigraafia aluseks. Lihtsustatuna on need põhimõtted järgmised:

Superpositsiooni seadus: järjestikuselt ladestunud kihtides on madalamad kihid vanemad kui ülemised — vanus kasvab sügavamale minnes.
Algse horisontaalsuse põhimõte: settekihid ladestuvad esialgu peaaegu horisontaalselt; vaid hilisemate maaliikumiste tõttu võivad nad olla viltused või kortsus.
Külgjarjepidevuse põhimõte: ladestunud kihid ulatuvad külgsuunas jätkuvalt kuni neid katkendab mõni takistus (nt oru serv, erosioon või keskkonna muutus).
Algne seisund ehk järjepidevus ladestumise ajal: kihid kujunesid ladestudes vedela või pehme aine kaudu, mistõttu iga kiht tekkis ajaliselt enne selle peal olevaid kihte — see aitab mõista, et kihid ei teki üheaegselt ega „seesmiselt”.

Need põhimõtted annavad võimaluse tõlgendada kivimikihtide järjestust, vanust ja tekketingimusi ning eristada ainult hilisemaid deformatsioone ja fragmentatsiooni algsest ladestusjärjestusest. Steno ideed olid olulised edasistele geoloogidele ja stratigraafidele ning aitasid kaasa selliste ajatute teooriate kujunemisele nagu James Huttoni mõttekäik merepõhja ladestumise, maapinna tõusu, erosiooni ja uuenemise lõpmatult korduvate tsüklite kohta.

Steno töö iseloomustab hoolikas vaatlus, järelduste loogika ja tähelepanu nii anatoomiale kui ka maa vanuse ja arengu küsimustele. Tema põhimõtted toimivad tänapäevani stratigraafia aluspõhimõtetena ning tema panus teadusesse ühendab meditsiinilisi ja geoloogilisi teadmisi unikaalsel viisil.

De solido intra solidum naturaliter contento dissertationis prodromus (1669)

Küsimused ja vastused

K: Kes oli Nicolas Steno?

V: Nicolas Steno oli Taani teadlane, anatoomia ja geoloogia teerajaja. Hiljem sai temast katoliku piiskop.

K: Millal hakkas ta kahtluse alla seadma üldtunnustatud teadmisi looduse kohta?

V: 1659. aastal hakkas ta kahtluse alla seadma omal ajal aktsepteeritud teadmisi looduse kohta.

K: Mida seadis ta kahtluse alla kivististe ja kivimite tekke kohta?

V: Ta seadis kahtluse alla idee, et fossiilid kasvasid maa sees, ja kivimite moodustumise seletused.

K: Kuidas mõjutasid tema uurimused tänapäeva teadust?

V: Tema uurimused tegid temast ühe kaasaegse stratigraafia ja kaasaegse geoloogia rajajatest.

K: Milliste muude valdkondadega Steno peale geoloogia veel tegeles?

V: Lisaks geoloogiale oli Nicolas Steno ka anatoomia teerajaja.

K: Mis juhtus Stenoga hiljem elus?

V: Hiljem elus sai Nicolas Stenost katoliku piiskop.

K: Mis on stratigraafia?

V: Stratigraafia on geoloogia valdkond, mis uurib settekivimite kihte ja nende seoseid geoloogiliste ajaperioodidega.