James Hutton

Kivimite teooria

Hutton jõudis mitmesuguste ideedeni, et seletada enda ümber nähtud kivimikihte. Playfairi sõnul "ei kiirustanud ta oma teooria avaldamisega, sest ta kuulus nende hulka, kes on palju rohkem rõõmsad tõe vaatlemisest kui selle avastamise kiitusest".

Pärast umbes 25 aastat kestnud tööd loeti tema Maa teooria 1785. aastal Edinburghi Kuningliku Seltsi koosolekutel ette.

Hiljem luges Hutton 4. juulil 1785. aastal ette kokkuvõtte oma teosest "Concerning the system of the Earth, its duration and stability", mille ta oli trükkinud ja eraviisiliselt levitanud. Selles kirjeldas ta oma teooriat järgmiselt;

"Praeguse maa tahked osad näivad üldiselt olevat koosnenud mere toodangust ja muudest materjalidest, mis on sarnased nendega, mida praegu kaldal leidub. Seega leiame põhjust järeldada:
1. Et maa, millel me puhkame, ei ole lihtne ja algupärane, vaid et see on kompositsioon, mis on moodustunud teistsuguste põhjuste
toimel.
2. et enne praeguse maa tekkimist oli olemas maailm, mis koosnes merest ja maismaast, kus olid looded ja hoovused, koos selliste toimingutega mere põhjas, nagu praegu toimuvad. Ja
viimaseks, et sel ajal, kui praegune maa tekkis mere põhjas, säilitas endine maa taimi ja loomi; vähemalt meres elasid siis loomad, sarnaselt praegusele
.

Siit järeldub, et suurem osa meie maast, kui mitte kogu meie maa, on tekkinud selle maakera loomulikul teel; kuid selleks, et muuta see maa püsivaks kehaks, mis peab vastu vee toimingutele, oli vaja kahte asja:
1. lahtiste või ebaühtlaste materjalide
kogunemisel tekkinud masside konsolideerimist;
2. nende konsolideeritud masside tõstmist merepõhjast, kohast, kus nad kogunesid, kuni punktideni, kus nad nüüd jäävad ookeani tasemest kõrgemale."

Loodusliku valiku ennetamine

Huttoni vähemtuntud teoses on tähelepanuväärne loodusliku valiku idee ennetamine. Nagu alati Huttoni puhul, on idee peaaegu peidetud keerulisse keelekasutusse:

"...kui organiseeritud keha ei ole olukorras ja tingimustes, mis on kõige paremini kohandatud tema elatamiseks ja paljunemiseks, siis, kui me kujutame ette piiramatut mitmekesisust selle liigi indiviidide seas, peame olema kindlad, et ühelt poolt need, mis kõige enam kalduvad kõrvale kõige paremini kohandatud konstitutsioonist, on kõige enam altid hukkumisele, samas kui teiselt poolt need organiseeritud kehad, mis kõige enam lähenevad praeguste asjaolude jaoks parimale konstitutsioonile, on kõige paremini kohandatud jätkama, säilitama ennast ja paljundama oma rassi indiviide".- Teadmiste põhimõtete uurimine, 2. köide.

Sama "varieerumise põhimõte" mõjutaks "iga taimeliiki, olgu see siis metsas või heinamaal kasvav". Ta jõudis oma ideedeni taime- ja loomakasvatuskatsete tulemusena, millest osa ta kirjeldas avaldamata käsikirjas "Elements of Agriculture". Ta eristas aretamise tulemusel tekkivat pärilikku varieerumist ja mittepärilikku varieerumist, mida põhjustavad keskkonna erinevused, näiteks pinnas ja kliima.

Tema ideede areng

Huttoni proosa takistas tema teooriaid. John Playfair sõnastas 1802. aastal uuesti Huttoni geoloogilised ideed (kuigi mitte tema mõtted evolutsiooni kohta). Charles Lyell populariseeris 1830. aastatel ideed lõpmatult korduvast tsüklist (kivimite erosioonist ja setete kogunemisest). Lyell uskus järkjärgulistesse muutustesse ja arvas, et isegi Hutton andis liiga palju usku katastroofilistele muutustele.

Lyelli raamatud avaldasid laialdast mõju, eriti noorele geoloogile Charles Darwinile, kes luges neid entusiastlikult oma Beagle'i reisi ajal. William Whewell lõi Lyelli ideede versiooni kirjeldamiseks termini "uniformitarism". See oli vastuolus katastroofismiga, mille kohaselt on kivimites talletatud rida katastroofe, millele järgneb uute liikide taasasustamine. Aja jooksul toimus nende vaadete vahel lähenemine, kuid Lyelli kirjeldus geoloogiliste ideede arengust tõi kaasa veendumuse, et uniformitarism oli võitnud.

Töötab

• 1785. Edinburghi Kuninglikus Seltsis seitsmendal märtsil ja neljandal aprillil MDCCLXXXV loetud doktoritöö kokkuvõte, mis käsitleb Maa süsteemi, selle kestust ja stabiilsust. Edinburgh. 30pp.
• 1788. Vihmateooria. Transactions of the Royal Society of Edinburgh, vol. 1, Part 2, pp. 41-86.
• 1788. Maa teooria ehk Maa koostises, lagunemises ja taastumises täheldatavate seaduste uurimine maakera pinnal. Transactions of the Royal Society of Edinburgh, vol. 1, Part 2, pp. 209-304.
• 1792. Väitekirjad erinevatel loodusfilosoofia teemadel. Edinburgh & London: Strahan & Cadell.
• 1794. Tähelepanekud graniidi kohta. Transactions of the Royal Society of Edinburgh, vol. 3, lk. 77-81.
• 1794. Väitekiri valguse, soojuse ja tule filosoofiast. Edinburgh: Cadell, Junior, Davies.
• 1794. Uurimus teadmiste põhimõtetest ja mõistuse arengust alates mõistusest kuni teaduse ja filosoofiani. Edinburgh: Strahan & Cadell.
• 1795. Maa teooria; koos tõestuste ja illustratsioonidega. Edinburgh: Creech. 2 vols.
• 1797. Põllumajanduse elemendid. Avaldamata käsikiri.
• 1899. Theory of the Earth; with proofs and illustrations, vol III, Edited by Sir Archibald Geikie. Geological Society, Burlington House, London.