James Hutton MD (Edinburgh, 3. juuni 1726 – 26. märts 1797) oli šoti geoloog, arst, loodusteadlane, keemik ja katsepõllumees. Ta on tuntud eelkõige kui kaasaegse geoloogia üheks rajajaks ja mõjukaks mõtlejaks, kelle ideed muutsid arusaama Maa vanusest ja selle protsessidest.
Hutton õppis meditsiini, kuid ei pühendanud kogu elu arstitegevusele; ta huvitus laialdaselt füüsika, keemia ja maaelu parendamise teemadest ning juhtis ka katsepõllumajanduskatseid oma maal. Tema teaduslik huvi ja eksperimenteerimine viisid ta geoloogiliste protsesside ja kivimite tekke uurimiseni ning tööstuslike keemiatehnikate arendamisse.
Hutton nägi Maad dünaamilise süsteemina, kus maapinna kujunemine toimub järk-järgult sama tüüpi protsesside abil, mida inimvaadeldavates ajavahemikesgi näeme. Ta rõhutas, et samaaegsed loodusjõud — erosioon, setete moodustumine, tõus ja vulkaaniline tegevus — võivad pikas ajaskaalas tekitada meie ees nähtavaid kivimistruktuure. Seda mõtet võib nimetada printsiibiks, mida hiljem tuntakse kui uniformitarismi.
Tema raamatus "Maa teooria" on esitatud põhjalik seletus geoloogiliste protsesside, geoloogilise aja ja kivimite ringluse kohta. Hutton toetaski plutonismi — ideed, et paljudkordselt kärinenud ja uuesti tahenenud kivimid on tekkinud sügaval maakoores toimunud sulamisest ja tardumisest — ning aitas kujundada ka uniformitarismi mõistet, mis rõhutab mineviku selgitamist vaatlemise kaudu olevikus toimuvate protsesside abil.
Huttoni oluline vaatluspõhine tõestus oli niinimetatud "Huttoni ebakõla" (unconformity), mis on hästi nähtav näiteks Siccar Pointis – vanade, tugevalt kaldus tekkega kivimite kohalt on üles ehitatud nooremad settekihid. Sellised väljavaatlused näitasid, et maaajalugu hõlmab kordi setete sadestumist, üleminekuid, töötlemist ja taaskohtumist, mis nõuavad väga pikka aega.
Kuigi Huttoni kirjutusstiil oli sageli raske ja akadeemiline, populariseerisid ja selgitasid tema mõtteid hiljem kolleegid nagu John Playfair, tänu millele hakkas Huttoni töö laialdasemalt mõjusust omama. Tema ideed mõjutasid tugevalt ka hilisemaid teadlasi, sealhulgas Charles Darwinit ja 19. sajandi geolooge, kes arendasid edasi Maa vanuse ja protsesside käsitlusi.
James Huttoni pärand seisneb eelkõige selles, et ta suunas geoloogia vaatlejavõtte ja protsessikeskse seletuse poole, näidates, et maakoore kuju ja kivimite kirjeldus on tulemuseks pidevatest, järk-järgulistest loodusprotsessidest, mis toimudes väga pika aja jooksul võivad tekitada suuri muutusi.
