James Huttoni "Maa teooria" — geoloogia algus ja uniformitarism

Maa teooria oli James Huttoni töö, mis pani aluse geoloogiale kui teaduslikule distsipliinile. Hutton tõestas, et Maa kuju ja kivimite järjepidev muutumine on tingitud looduslikest protsessidest, mis toimuvad pikas ajaskaalas: see, mida me täna looduses näeme, kui korrutada selle mõju piisavalt pika ajaga, suudab seletada kivimites ja maakooras nähtavaid struktuure. See mõte, mida hiljem nimetati uniformitarismiks, tähendas temalt olulist nihket geoloogilise aja ja protsesside käsitluses. Idee mõjutas otseselt Charles Lyellit, kelle õppetööd ja ülevaated aitasid kujundada mõtteviisi, mis omakorda oli Charles Darwinile tähtsaks inspiratsiooniks.

Hutton rõhutas, et kivimid kannavad endas tõendeid mineviku protsesside kohta — samad protsessid (nt erosioon, setete tekkimine, mäestike tõus ja vulkaaniline tegevus) toimivad ka tänapäeval. Ta pakkus selgitusi selliste nähtuste kohta nagu kivimite sulamine ja uuestisete kujunemine ning vastandus Werneri neptunistlikule vaatele, mille kohaselt paljud kivimid tekkisid maailmaalguse veemasside sadestumise teel. Huttoni töö rõhutas Maa sisemist kuumust ja pidevat ringkäiku, kus vanad kivimid hävinevad ja uued tekivad — protsesside kogum, mis nõuab väga pikka aega ning nii tekkiski geoloogia “sügav ajalugu”.

Hutton tunnistas, et kivimid salvestavad tõendeid mineviku protsesside toimimisest, mis toimivad tänapäevalgi. Ta ennetas ka looduslikku valikut järgmiselt:

"Need, mis kalduvad kõige rohkem kõrvale parimatest sobivatest konstitutsioonidest, on kõige altimad hukkuma, samas kui teisest küljest on need organiseeritud kehad, mis kõige enam lähenevad praeguste olude jaoks parimatele konstitutsioonidele, kõige sobivamad jätkama, säilitama ennast ja paljundama oma rassi indiviide."

Huttoni kirjutusstiil oli tihti keeruline ja kõnepruuk raskesti jälgitav, mistõttu tema ideed ei levinud kohe laialdaselt. Huttoni proosa takistas tema teooriate kiiret vastuvõttu. 1802. aastal sõnastas John Playfair Huttoni geoloogilised ideed selgemas ja mõjusamas inglise keeles, mis aitas laiemal teadlaskonnal mõista Huttoni panust. Playfairi edastuses jäid aga Huttoni mõned spekulatiivsemad mõtted, sh tema mõtisklused evolutsiooni kohta, kas või vähem esile tõstetuks.

Charles Lyell 1830. aastatel laiemalt populariseeris ja arendas edasi uniformitarismi ideed, rõhutades pikaajalist, järkjärgulist muutust (nt kivimite erosioonist ja setete kogunemisest lähtuvat tsüklit). Lyell kaldus siiski tugevamalt järkjärgulise muutuse poole ning pidas Huttoni mõningaid oletusi katastroofilisemate protsesside osas liialdusteks; Lyell soovitas, et geoloogilised muutused on üldjoontes aeglased ja pidevad.

Publikatsiooniline ja empiiriline ajalugu

Huttoni tööd ilmusid ja levisid mitmes etapis, alates ettekannetest kuni populaarsemate kokkuvõteteni. Peamised etapid olid:

• Esialgsed ettekanded ja artiklid 1780. aastate lõpus, milles Hutton kirjeldas oma vaatlustest ja järeldustest väljenduvat kontseptsiooni Maa pidevast ringlusest.
• Huttoni põhjalikumad kirjutised, mis avaldati lõplikemal kujul lõppkokkuvõtetena ja esseedena 1790. ja 1790ndate aastate jooksul, andes teoreetilise raamistiku tema vaadetele Maa ajaloost.
• 1802. aasta, mil John Playfair avaldas raamatu, mis selgitas ja populariseeris Huttoni teooriat ja tegi selle laiemale ingliskeelsele publikule arusaadavaks.
• 1830. aastate Charles Lyell töö (nt "Principles of Geology"), mis põhines ja laiendas uniformitarismi ideid, muutes need 19. sajandi geoloogia domineerivaks paradigmaks.

Tõendid ja väljapaistvad vaatlused

Huttoni vääramatuimaks empiiriliseks argumendiks oli tema vaatluste tõsidus ja paiksed näited, näiteks kuulus Siccar Pointi nurksoone (angular unconformity) leid, kus vanad kalduskihilised setted olid kaetud nooremate peaaegu horisontaalsete kihtidega — olukord, mis nõuab väga pikki aegu, et selgitada kivimite murrangut, erosiooni ja uuesti ladestumist. Sellised välivaatlused aitasid murda lühemaajalise, kataklüsmaatilise maailmavaate ja näidata, et maa areng on pikaajaline protsess.

Mõju ja pärand

Huttoni suur panus oli geoloogia metoodiline ümbermõtestamine: ta tõi rõhuasetuse vaatlustele, protsessidele ja pikaajalisusele. Tema ideed aitasid luua geoloogilise ajaskaala ja annavad aluse tänapäevasele käsitlusele, kus nii aeglased pidevad protsessid kui ka kohati intensiivsemad sündmused (nt vulkaanism, maavärinad, meteoriidid) koos mõjutavad Maa pindu. Seetõttu on uniformitarism Huttoni kujul asendamatu ajalooline samm, kuid tänapäevases geoloogias on seda edasi arendatud — kombineeritakse actualismi põhimõtet (sarnased põhjused praegu ja minevikus) ja tunnistatakse, et ka suuremad, lühemaajalised sündmused võivad olulisi muutusi põhjustada.

Huttoni töö pärand kestab: tema rõhuasetus looduslike protsesside selgitavale jõule, tõenditel põhinevale lähenemisele ja vajadusele arvestada väga pikka aega on geoloogia aluseks tänaseni. Samuti oli tema kirjeldus seisunditest ja mehhanismidest, mis sarnanevad mingil määral hilisematele evolutsioonilistele ideedele, märk, et ta mõtles laiaulatuslikult organismide ja keskkonna vastasmõjust — kuigi Hutton ei arendanud evolutsiooni idee edasi samal viisil nagu hiljem loodusliku valiku teoreetikud.

Küsimused ja vastused

K: Mis oli James Huttoni väljaande nimi?

K: Mida näitas Hutton oma teoses?

K: Kes populariseeris Huttoni ideed lõpmatult korduvast tsüklist?

K: Kuidas John Playfair sõnastas Huttoni geoloogilised ideed ümber?

K: Milline oli Charles Lyelli seisukoht järkjärgulise muutuse kohta?

K: Millises vormis ja millises etapis Huttoni tööd avaldati?

Otsing