Katastrofism on idee, et Maad on minevikus mõjutanud äkilised, lühiajalised ja vägivaldsed sündmused. Katastroofid, mis võisid olla ülemaailmse ulatusega, toimusid pikkade vaiksete tegevusetute perioodide vahel. Seda nimetas 1837. aastal William Whewell "katastroofiliseks".
Katastroofid arvati olevat kivimites ja fossiilides täheldatud muutuste peamine põhjus. Need andmed näisid näitavat, et Maa oli kannatanud aeg-ajalt hiiglaslike vapustuste all, mis muidu oli vaikne planeet.
Seda seisukohta toetas 19. sajandi alguse suurim võrdlev anatoom ja paleontoloog. Ta oli Georges Cuvier, Pariisi Muséum national d'histoire naturelle'i direktor. Cuvier oli näidanud, et liikide väljasuremine oli kindlasti toimunud. Tema katastroofism oli seletus kivimikihtides täheldatud regulaarsetele liigimuutustele. Tal ei olnud tegelikku seletust, miks hilisemad liigid erinesid varasematest. Ta lükkas tagasi evolutsiooni idee, kuid ei pakkunud välja usulist lahendust.
Mis Cuvieri töö tähendas praktiliselt? Cuvier põhines peamiselt võrdleval anatoomial ja kihistusel: ta võrdles kivimikihtides leitud fossiile ning näitas, et mõnes vanemas kihis leiduvate organismide elupaigad ja anatoomia erinevad oluliselt hilisemate kihtide omadest. Neid järske muutusi tõlgendati kui tõendeid, et eelnevalt on toimunud suuri hukatusi (nt massiliselt välja surnud faunad), mida on järginud uute liikide ilmumine või ümberpaiknemine.
Kaasaegne kontekst ja kriitika. 19. sajandi keskpaigaks ja lõpuks tuli katastrofismale tugev vastuseis eelkõige neilt, kes toetasid uniformitarismi – ideed, et praegused geoloogilised protsessid (erosioon, setete teke, vulkaaniline tegevus jt) on toimunud järk-järgult pikkade ajaperioodide jooksul ning loovad pikaajalise muutuse. Selle lähenemise kuulsaim esindaja oli Charles Lyell, kes jaotas Maa ajaloo sel viisil ja juhtis tähelepanu aeglastele protsessidele. Selle vastasseisu keskmeks oli küsimus: kas kivimikihtides nähtav järjestus peegeldab peamiselt järkjärgulisi muutusi või korduvaid suuri sündmusi?
Mida tänapäev teadus ütleb? Tänapäevaste geoloogide ja paleontoloogide vaade on integreeriv: nii aeglane, järkjärguline muutumine kui ka perioodilised äkilised sündmused on olulised. 20. sajandil ja eriti alates 1980. aastast, kui Alvarezide meeskond seostas hilise kriidi massilise väljasuremise suure meteoriidi kokkupõrkega, sai katastroofidest taas märkimisväärne tähtsus. Nüüd tunnistatakse, et maailmas on toimunud mitmeid massilisi väljasuremisi, mille põhjused võivad olla väga erinevad (meteorid, suuremahulised vulkaanipursetesid, kliimamuutused, mere taseme muutused jms) ning need sündmused võivad jätta kivimitesse selged, kiired nihked faunade koosseisus.
Terminoloogia ja pärand. Sõna "katastrofism" kasutatakse tänapäeval sageli historiseeriva terminina, et kirjeldada ajaloos olnud teoreetilisi lähenemisi. Geoloogias ja paleontoloogias on nüüd tavaline rääkida nii "gradualismist" kui ka "katastroofidest" ning tunnistada, et mõlemad protsessid on mõjutanud Maa arengut. Mõnikord kasutatakse ka väljendit "neokatastrofism", et rõhutada katastroofiliste sündmuste taasärkamist teaduslikus diskussioonis pärast seda, kui neid pikka aega alahinnati.
Oluline kokkuvõtteks: katastrofism oli oluline samm fossiilide ja kivimite tõlgendamisel, eriti selleks, et näidata väljasuremiste reaalsust. Kuigi idee, et kõik muutused tulenevad ainult suurtest katastroofidest, ei pidanud vastu, on katastroofidel endiselt oma koht Maa ajaloo mõistmisel koos aeglaste, pidevate protsessidega.