Cancioneiro Geral (tõlkes "Üldine lauluraamat") on Portugali luule suur antoloogia, mille koostajaks on õukonna luuletaja ja kroonik Garcia de Resende (u. 1470–1536). Esmakordselt trükitud 1516. aastal, see kogumik koondab ligi 1000 luuletust 286 autorilt, peamiselt 15. ja 16. sajandist. Enamik teoseid on kirjutatud portugali keeles, kuid umbes 150 lüürikat on kastilia (hispaaniakeelsed). Cancioneiro Geral on üks tähtsamaid allikaid varauusaegse Portugali luule ja õukondliku kultuuri uurimiseks.
Taust ja avaldamine
Teksti avaldas 1516. aastal trükikojas Hermão de Campos ning teos on pühendatud prints Johannesele, kes sai hiljem kuningas III Joãoks. 19. sajandil ilmus Cancioneiro Geral uuesti 1846. aastal Stuttgardis, Saksamaal, toimetaja Eduard Heinrich von Kausleri vahendusel. Hilisemad teaduslikud väljaanded ja uurimused on andnud põhjalikuma ülevaate teksti variantidest, autoritest ja ajaloolisest taustast.
Sisu, vorm ja ülesehitus
Kogum sisaldab väga erinevat luulet — armastuslauludest ja ilmalikest õukonnaluuletest kuni religioossete palvete, eleegiate ja eepose katseteni. Luuletuste produktiivsuse periood ulatub 15. sajandi keskpaigast kuni 16. sajandi alguseni. Erinevalt mõnest varasemast kastilia lauluraamatust ei ole tekstid hingeselt temaatiliselt järjestatud; Resende ei rajanud kogumikku rangetele teemakategooriatele, vaid tekste hoidis ilmumise järjekorras või autori tõenäolise kuuluvuse alusel.
Formaliselt esinevad teoses traditsioonilised iberia luulevormid, nagu redondilha (lühikesed ja pikemad redondilha-rütmid), vilancete, canção ja teised strofilised vormid. 16. sajandi alguse sissevoolu tõttu võib mõnede autorite loomingust leida ka Itaalia mõjutusi (näiteks hendekasüllaablilised read ja soneti-sugused võtted), mida tõi Portugali kaasa uue põlvkonna luuletajaid, nagu Francisco de Sá de Miranda.
Autorid ja mõju
Kogumikus on esindatud nii tuntud kui ka anonüümsed õukonna- ja provintsiluuletajad. Tuntuimate seas on João Roiz de Castel-Branco, Sá de Miranda, Bernardim Ribeiro ning koostaja ise, Garcia de Resende. Cancioneiro Geral jäädvustab õukonnakirjanduse kõnepruuki, temaatikat ja retoorikat ning säilitab hulga teoseid, mis muidu oleksid kadunud.
Esteetiline ja kultuuriline tähendus
Kuigi varasemad trobaduuri- ja trubaduurluulekogud tihti kandusid edaspidi ka muusika kaudu, on Cancioneiro tekstid üldjuhul autonoomsed kirjanduslikud kujutised: rütm ja tempo saavutatakse sõnade kõlaga ning stroofide ja värside järjestusega, mitte alati laulmiseks ette pandud nuppude või noodikirja abil. Seetõttu on teos oluline nii keele- ja kirjandusajaloo kui ka luulevormide arengute jälgimiseks. Cancioneiro Geralit on sageli võrreldud teiste keskaja ja renessansi suurtähtedega, näiteks Carmina Burana või Totteli Miscellany'ga, sest kõik need kogumikud täidavad sarnast rolli oma rahvuste ja ajastute lüürilise pärandi säilitajatena.
Tähtsus teaduses ja tänapäeval
Cancioneiro Geral on primaarne allikas uurijatele, kes tegelevad Portugali varauusaegse kirjanduse, keele ja õukonnaelu uurimisega. Tekst annab informatsiooni nii keelekasutuse, luulevormide kui ka sotsiaalkultuuriliste tavade kohta. Tänapäeva väljaanded ja uurimused põhinevad nii trükiväljaandel kui ka käsikirjalikel allikatel ning aitavad mõista, kuidas 15.–16. sajandi portugali luule nihkus ja sulandus Euroopalike mõjutustega.
Paljude autorite hulka kuuluvad João Roiz de Castel-Branco, Sá de Miranda, Bernardim Ribeiro ja Garcia de Resende ise. Cancioneiro Geral jääb tänaseni oluliseks teoseks kõigile, kes huvituvad Ibeeria poolsaare renessanssiluulest ja selle kultuurilisest kontekstist.
