Peksmine ehk kehaline karistus: määratlus, õigus ja praktika

Peksmine on karistuse vorm, mis hõlmab inimese peksmist tavaliselt rottingist valmistatud kepiga. Iga kepi lööki nimetatakse "lõikeks" või "löögiks". Seda kasutatakse kõige sagedamini käte või tuharate vastu. Peksmine kui kehalise karistamise vorm on rahvusvahelise õiguse kohaselt keelatud kui piinamise vorm. Peksmine keelustati Briti avalikes koolides alles mõned aastad tagasi. Seda praktiseeritakse endiselt näiteks Singapuris, Hongkongis, Malaisias ja Bruneis.

Määratlus ja vormid

Peksmine on laiemalt määratletav kui igasugune tahtlik löök või füüsiline jõu kasutamine kellegi keha vastu karistamise eesmärgil. Instrumentideks võivad olla kepid, rottingud, vitsad, rihmad või muud esemed; mõnel juhul kasutatakse ka palja käega löömist. Traditsiooniliselt eristatakse:

• koolis või kodus rakendatavast distsiplinaarsest peksmisest;
• õiguslikust/juriidilisest peksust (näiteks kohtuotsuse täideviimisel rakendatav kehaline karistus, nt caning);
• füüsilisest väärkohtlemisest, mis on suunatud tekitama valu või alandust väljaspool mistahes õiguslikku raamistikku.

Ajalooline taust

Peksmine on olnud paljude ühiskondade distsiplinaarpraktika osa sajandeid — seda kasutati koolides, sõjaväes, koduses kasvatuses ja kriminaalkaristustena. Ajalugu näitab, et kehtisid erinevad normid selle kohta, kes ja millistel tingimustel võis kehalist karistust rakendada. Viimastel aastakümnetel on enamik riike liikunud selle praktikast eemale, eriti hariduses ja õiguspraktikas, peamiselt inimõiguste ja laste õiguste kaitse tõttu.

Õiguslik olukord ja inimõiguslikud kaalutlused

Rahvusvahelised inimõiguste instrumendid ja inimõiguste organid peavad peksmist sageli piinamise või muul moel halvustava kohtlemisena. Tuntud rahvusvahelised lepingud ja organid, mis on sellele tähelepanu pööranud, hõlmavad muu hulgas ÜRO piinamise vastast konventsiooni ja ÜRO lapse õiguste konventsiooni. Palju riike on võtnud seadusandluse, mis keelab kehalise karistamise koolides ning mõnes riigis ka koduses kasvatuses või karistusena kohtumenetluses.

Siiski on seadusandlik praktika erinev: mõnes jurisdiktsioonis on säilinud erandid nagu "õigustatud distsipliin" või "mõistlik peksmine" kodustes oludes; teistes riikides jääb seaduslikuks ainult kohtulikult määratud kehaline karistus (näiteks caning mõnes Aasia riigis).

Mõjud füüsilisele ja vaimsele tervisele

Peksmine võib põhjustada nii vahetuid kui ka pikaajalisi tagajärgi:

• füüsilised vigastused: verevalumid, haavad, lihasevigastused ja raskematel juhtudel püsivad kehavigastused;
• psühholoogilised mõjud: hirm, alandustunne, ärevus, depressioon ja madal enesehinnang;
• sotsiaalsed tagajärjed: usalduse vähenemine autoriteetide vastu, vastuhakk või sisemine hälbimine, ning vägivalla normaliseerumine järgnevates suhetes;
• laste puhul on seotud negatiivse arenguga ja õpiraskustega.

Praegune praktika maailmas

Kuigi suund inimõiguste kail on selgelt peksmise vähendamise ja keelustamise poole, eksisteerib praktika erinevates riikides jätkuvalt. Mõned riigid säilitavad kohtumenetluse raames rakendatavaid kehalisi karistusi; teised keelavad kehalise karistamise koolides ja asendavad selle distsiplinaarmeetmetega. Samuti jääb küsimuseks pereõiguslik praktika — paljudes kohtades on vanematele jäetud õigus teostada mingis mahus füüsilist distsipliini, samas kui inimõiguslikud organisatsioonid kutsuvad selliseid erandeid tühistama.

Argumentid ja alternatiivid

Pooldajad toovad sageli välja distsipliini ja korrashoiu vajaduse; vastased rõhutavad pikaajalist kahju ning inimõiguste rikkumist. Enamike ekspertiiside ja rahvusvaheliste soovituste kohaselt on tõhusamad ja turvalisemad alternatiivid:

• positiivne distsiplineerimine ja selged reeglid;
• restoratiivne õiglus ning vastutustundlik käitumise juhtimine;
• käitumise juhtimine koolis ilma füüsilise karistuseta (nt nõustamine, käitumisplaanid, kodutöö- või ühiskondlik kasu tegevus);
• vanemate ja õpetajate koolitus laste kasvatamisel ilma füüsilise karistuseta.

Kokkuvõte

Peksmine on traditsiooniline kehalise karistamise vorm, mille kasutamine on tänapäeval tugevalt vaidlustatud ja paljudes kohtades seadusega piiratud või keelatud. Rahvusvahelised inimõigusnormid ja teadusuuringud rõhutavad selle kahjulikkust ning toetavad alternatiivseid, vägivallavabasid distsiplineerimis- ja õigussüsteeme. Ühiskondlik debatt jätkub, kuid selge globaalne trend on liikuda kehalise karistamise vähendamise ja lõpuks selle vältimise suunas.

Küsimused ja vastused

K: Mis on kepikaristus?

K: Milliseid kehaosasid karistatakse kepikõnede puhul?

K: Kuidas nimetatakse iga kepiga peksmist?

K: Kas peksmine on rahvusvahelise õiguse kohaselt lubatud kehalise karistuse vormina?

K: Millal keelustati peksmine Briti avalikes koolides?

K: Millistes riikides kasutatakse peksmist ikka veel?

K: Kas kehalise karistamise võib asendada mõne muu karistusvormiga?

Otsing