USA lapstööjõu põhiseadusemuudatus: ajalugu, staatus ja ratifitseerimine

USA lapstööjõu põhiseadusemuudatus: ajalugu, menetlusstaatus ja ratifitseerimisvajadus — põhjalik, ajakohane ülevaade, mis selgitab, millised osariigid on järel.

Autor: Leandro Alegsa

Lapstööjõu muudatusettepanek on kavandatav ja endiselt menetluses olev Ameerika Ühendriikide põhiseaduse muudatus, mis volitaks kongressi konkreetselt reguleerima "alla kaheksateistkümneaastaste isikute tööd". Muudatusettepaneku ettepanek tehti 1924. aastal pärast seda, kui ülemkohus oli 1918. ja 1922. aastal otsustanud, et alla 14- ja 16-aastaste töötajate poolt toodetud kaupu reguleerivad ja maksustavad föderaalsed seadused on põhiseadusega vastuolus. Need ülemkohtu otsused (tuntumad ingliskeelsed nimetused Hammer v. Dagenhart ja Bailey v. Drexel Furniture Co.) piiratasid tollal tugevalt föderaalvõimu õigust sekkuda lapstööjõu küsimustesse, mistõttu kongress püüdis probleemi lahendada põhiseaduse muudatuse kaudu.

Ajalooline taust

1920. ja 1930. aastate alguses oli lapstööjõu teema Ameerika avalikus diskursuses esiplaanil: tehaste ja põllumajanduse tingimused, pikk tööpäev ning ohtliku töö eripärad tekitasid laialdast muret. Kuna ülemkohus jättis tollaste föderaalse lapstööjõu regulatsioonide põhiseaduslikkuse heakskiitmata, püüdis kongress saavutada selgema ja kindlama pädevuse muutes põhiseadust. Muudatusettepaneku täpne sõnastus on lihtne ja konkreetne: "The Congress shall have power to limit, regulate, and prohibit the labor of persons under eighteen years of age." (Ehk: Kongressil on õigus piirata, reguleerida ja keelata alla 18-aastaste isikute tööd.)

Ratifitseerimise käik ja praegune seis

Enamik osariikide valitsusi ratifitseeris muudatuse 1930. aastate keskpaigaks. Siiski ei ole seda ratifitseerinud kolm neljandikku osariikidest, mis on põhiseaduse V artikli kohaselt nõutav. Ükski osariikidest ei ole seda alates 1937. aastast ratifitseerinud. Pärast 1938. aasta Fair Labor Standards Act'i (FLSA) vastuvõtmist, millega rakendati 1941. aastal ülemkohtu heakskiiduga föderaalne regulatsioon lapstööjõu kohta (kohtuotsus United States v. Darby Lumber Co.), vähenes muudatusettepaneku vastu huvi — FLSA kehtestas föderaalsed miinimumpalgad, tööaja piirangud ja lapse töö vanusepiirangud, pakkudes praktikas sellist kaitset, milleks muudatusettepanek oli mõeldud.

Kuna kongress ei määranud ratifitseerimise tähtaega, on muudatus tehniliselt veel osariikide menetluses. Praegu oleks selle muudatuse seaduseks saamiseks vaja veel kümne riigi ratifitseerimist. See tähendab, et kokku on seni ratifitseeritud 28 osariigi tasandil ja kolme neljandiku (tänaseks kokku 38) saavutamiseks jääb puudu 10 osariigist. (Märkus: küsimus sellest, kas nõutav osariikide arv peab olema arvutatav vastavalt riikide arvule muutumise ajal või praeguse riikide arvuga, on olnud juriidiliselt arutatud — praktikas on ameerika ajalooline kogemus näidanud, et pikaajalised ooterežiimis olevad muudatusettepanekud võivad lõpuks nõuda ratifitseerimist 3/4 kõigist tollal kehtivast riikide arvust, kui ratifitseerimine toimub hiljem.)

Õiguslikud ja poliitilised tähelepanekud

  • Mõned osariigid on hiljem teatanud, et nad on oma algse ratifikatsiooni tagasi võtnud; selle tagajärje õiguslik mõju on aga vaieldav ja ei ole ülemkohtus lõplikult lahendatud.
  • FLSA ja 1941. aasta ülemkohtu otsus andsid föderaalsele tasandile tööõiguse tugeva aluse ilma põhiseaduse muudatusteta, mistõttu puudus poliitiline surve muudatuse lõpuni viimiseks.
  • Kui tulevikus ilmneks poliitiline tahe ja vähemalt kümme osariiki ratifitseeriksid, muutuks muudatus õiguseks ja annaks kongressile selgema põhiseadusliku volituse lapstööjõu reguleerimiseks.

Mõju tänapäeval

Tänapäeval tagavad föderaalsed ja osariiklikud seadused enamiku töötingimuste kaitset, sealhulgas alla 18-aastaste töötajate puhul erireeglid ja piirangud. Muudatusettepaneku ratifitseerimata jätmine ei tähenda, et lapstööjõud oleks reguleerimata — pigem on probleem lahendatud läbi kõnnitavate seaduslike mehhanismide (FLSA ja järgnevad täiendused ning osariikide regulatsioonid). Samas jääb muudatus ettepanekuna ajalooliselt oluliseks, sest see peegeldab 1920. ja 1930. aastate põhiseaduslikke ja poliitilisi konflikte föderaalse pädevuse üle.

Kokkuvõttes on lapstööjõu põhiseadusemuudatus endiselt ametlikult laual, kuid praktiline motiveeritus selle ratifitseerimiseks on vähenenud pärast föderaalse regulatsiooni laienemist 1938. aastal. Kui vajadus või poliitiline tahe peaks uuesti tekkima, on tee seaduseks saamiseks selge: vajalik on veel kümne osariigi ratifitseerimine.

Tekst

1.
jaguKongressil on õigus piirata, reguleerida ja keelata alla kaheksateistkümneaastaste
isikute töötamist.

2.
jaguKäesolev artikkel ei piira mitme osariigi volitusi, välja arvatud see, et osariikide seaduste kehtivus peatatakse selles ulatuses, mis on vajalik kongressi poolt vastuvõetud õigusaktide jõustamiseks.

Taust

1916. aasta Keating-Oweni seadusega püüdis kongress kontrollida riikidevahelist kaubandust, mis hõlmas alla 14- või 16-aastaste töötajate toodetud kaupu, sõltuvalt töö liigist. Ülemkohus tunnistas selle seaduse põhiseadusega vastuolus olevaks kohtuasjas Hammer v. Dagenhart (1918). Hiljem samal aastal üritas kongress kehtestada maksu alla 14- või 16-aastaste töötajatega (jällegi sõltuvalt töö liigist) tegutsevatele ettevõtetele, mille Riigikohus lükkas tagasi kohtuasjas Bailey v. Drexel Furniture. Selgus, et sellise õigusakti vastuvõtmiseks oleks vaja põhiseaduse muudatust, et ületada kohtu vastuväited.

Õigusloome ajalugu

Muudatusettepaneku pakkus Ohio vabariiklasest kongresmen Israel Moore Foster 26. aprillil 1924, 68. kongressi ajal, House Joint Resolution nr 184 kujul. Muudatusettepaneku tekst on järgmine:

Esindajatekoja ühisresolutsioon nr 184 võeti vastu 26. aprillil 1924. aastal Ameerika Ühendriikide esindajatekojas häältega 297 jah, 69 ei, 2 puudus ja 64 ei hääletanud. Seejärel võttis senat selle vastu 2. juunil 1924. aastal häältega 61 jah, 23 ei ja 12 ei hääletanud. Ja sellega esitati põhiseaduse muudatusettepanek põhiseaduse V artikli kohaselt riikide seadusandjatele ratifitseerimiseks.

Ratifitseerimise ajalugu

Pärast seda, kui kongress oli muudatusettepaneku heaks kiitnud, saadeti see ratifitseerimiseks osariikide seadusandjatele. Selle ratifitseerisid järgmised riigid:

  1. Arkansas - 28. juuni 1924
  2. California - 8. jaanuar 1925
  3. Arizona - 29. jaanuar 1925
  4. Wisconsin - 25. veebruar 1925
  5. Montana - 11. veebruar 1927
  6. Colorado - 28. aprill 1931
  7. Oregon - 31. jaanuar 1933
  8. Washington - 3. veebruar 1933
  9. Põhja-Dakota - 4. märts 1933 (pärast osariigi senati tagasilükkamist - 28. jaanuar 1925)
  10. Ohio - 22. märts 1933
  11. Michigan - 10. mai 1933
  12. New Hampshire - 17. mai 1933 (pärast tagasilükkamist - 18. märts 1925)
  13. New Jersey - 12. juuni 1933
  14. Illinois - 30. juuni 1933
  15. Oklahoma - 5. juuli 1933
  16. Iowa - 5. detsember 1933 (pärast riigikogu tagasilükkamist - 11. märts 1925)
  17. Lääne-Virginia - 12. detsember 1933
  18. Minnesota - 14. detsember 1933 (pärast tagasilükkamist - 14. aprill 1925)
  19. Maine - 16. detsember 1933 (pärast tagasilükkamist - 10. aprill 1925)
  20. Pennsylvania - 21. detsember 1933 (pärast tagasilükkamist - 16. aprill 1925)
  21. Wyoming - 31. jaanuar 1935
  22. Utah - 5. veebruar 1935 (pärast tagasilükkamist - 4. veebruar 1925)
  23. Idaho - 7. veebruar 1935 (pärast riigikogu tagasilükkamist - 7. veebruar 1925)
  24. Indiana - 8. veebruar 1935 (pärast osariigi senati tagasilükkamist - 5. veebruar 1925 ja osariigi koja tagasilükkamist - 5. märts 1925)
  25. Kentucky - 13. jaanuar 1937 (pärast tagasilükkamist - 24. märts 1926)
  26. Nevada - 29. jaanuar 1937
  27. New Mexico - 12. veebruar 1937 (pärast tagasilükkamist - 1935)
  28. Kansas - 25. veebruar 1937 (pärast tagasilükkamist - 30. jaanuar 1925) ükski teine osariik ei ole ratifitseerinud laste tööõiguse muudatust.

Järgmised viisteist osariigi seadusandjat lükkasid lapstööjõu muudatusettepaneku tagasi ja ei ratifitseerinud seda: Connecticut (1925), Delaware (1925), Florida (1925), Georgia (1924), Louisiana (1924), Maryland (1927), Massachusetts (1925), Missouri (1925), Põhja-Carolina (1924), Lõuna-Carolina (1925), Lõuna-Dakota (1925, 1933 ja 1937), Tennessee (1925), Texas (1925), Vermont (1925) ja Virginia (1926). Kuigi osariigi seadusandjate poolt kavandatava põhiseaduse muudatuse "tagasilükkamine" ei ole õiguslikult tunnustatud, on sellisel tegevusel poliitilised tagajärjed.

1924. aastal liidus olnud 48 riigist viis ei ole muudatusettepaneku kohta ühtegi registreeritud meedet võtnud: Alabama, Mississippi, Nebraska, New York ja Rhode Island. Samuti ei ole Alaska ega Hawaii, mis said osariikideks 1959. aastal. Kuna liidus on nüüd 50 riiki, ei saa see saada seaduseks, kui seda ei ratifitseeri 38 osariiki (lisaks 10), kuigi kui see esitati osariikidele, piisas 36 ratifitseerimisest.

Mall:Legend-tabelZoom
Mall:Legend-tabel

Kohtulugu

Kui nõutav arv USA osariikide seadusandjaid seda kunagi ratifitseeriks, annaks laste tööõiguse muudatusettepanek Ameerika Ühendriikide Kongressile koos osariikide pädevusega õigusloomega laste tööjõu küsimuses. Sellisel juhul ei kuuluks lapstööjõu seadused enam ainult osariikide pädevusse 10. muudatuse alusel. Osariigid peaksid alluma föderaalsele seadusele, kui need kaks seadust lähevad omavahel vastuollu - mis on niikuinii tavapärane menetlus. Pärast seda, kui mitmed osariikide seadusandjad olid 1920. aastatel algselt ettepaneku vastu, vaatasid mitmed neist 1930. aastatel oma seisukoha uuesti üle ja otsustasid ratifitseerida. Need viivitused tõid kaasa palju vastuolusid. Nende tulemuseks oli ka Ameerika Ühendriikide ülemkohtu 1939. aasta otsus pöördelises kohtuasjas Coleman vs. Miller. Selles kohtuasjas otsustati, et lapstööjõu seadusemuudatus jääb osariikide seadusandjate menetlusse, sest 68. kongress ei määranud tähtaega, mille jooksul osariikide seadusandjad peavad lapstööjõu seadusemuudatuse suhtes tegutsema. Otsus Coleman vs. Miller oli aluseks 27. muudatusettepaneku ebatavalisele ja hilinenud ratifitseerimisele, mille kongress esitas 1789. aastal ja mis ratifitseeriti rohkem kui kaks sajandit hiljem, 1992. aastal vähemalt kolme neljandiku 50 osariigi seadusandjate poolt.

Üldine õiguslik arvamus föderaalse lapstööjõu reguleerimise kohta pöördus 1930ndatel ümber. Kongress võttis 1938. aastal vastu Fair Labor Standards Act'i, mis reguleeris alla 16- või 18-aastaste inimeste töötamist. Ülemkohus otsustas ühehäälselt selle seaduse kasuks kohtuasjas United States v. Darby Lumber Co. (1941), mis tühistas kohtuasja Hammer v. Dagenhart (üks peamisi otsuseid, mis oli motiveerinud lapstööjõu seadusemuudatuse pooldajaid). Pärast seda nihet nimetati muudatusettepanekut "vaieldavaks" ja tegelikult põhiseaduse osaks; liikumine selle eest oli lõppenud.

Küsimused ja vastused

K: Mis on lapstööjõu seadusemuudatus?


V: Lapstööjõu muudatusettepanek on Ameerika Ühendriikide põhiseaduse muudatusettepanek, mis volitaks kongressi konkreetselt reguleerima "alla kaheksateistkümneaastaste isikute tööd".

K: Millal tehti muudatusettepanek?


V: Muudatusettepaneku ettepanek tehti 1924. aastal pärast ülemkohtu otsuseid 1918. ja 1922. aastal.

K: Mitu osariiki ratifitseeris selle 1930. aastate keskpaigaks?


V: Enamik osariikide valitsusi ratifitseeris muudatuse 1930. aastate keskpaigaks.

K: Miks ei ole seda veel ratifitseeritud?


V: Seda ei ole ratifitseerinud kolm neljandikku osariikidest, mis on nõutav vastavalt põhiseaduse V artiklile, ja ükski osariik ei ole seda alates 1937. aastast ratifitseerinud.

K: Mis põhjustas selle ratifitseerimise vastu väiksema huvi pärast 1938. aastat?


V: Pärast 1938. aasta Fair Labor Standards Act'i vastuvõtmist, millega rakendati 1941. aastal ülemkohtu heakskiidul föderaalne regulatsioon lapstööjõu kohta, ei olnud selle ratifitseerimise vastu suurt huvi.

K: Kas see muudatus on ikka veel osariikide menetluses?



V: Jah, kuna kongress ei seadnud selle ratifitseerimiseks tähtaega, on see muudatus tehniliselt ikka veel osariikide menetluses.

K: Mitu riiki peab selle muudatuse veel ratifitseerima, et see saaks seaduseks?


V: Praegu on selle muudatuse seaduseks saamiseks vaja veel kümne riigi ratifitseerimist.


Otsige
AlegsaOnline.com - 2020 / 2025 - License CC3