Lapstööjõu muudatusettepanek on kavandatav ja endiselt menetluses olev Ameerika Ühendriikide põhiseaduse muudatus, mis volitaks kongressi konkreetselt reguleerima "alla kaheksateistkümneaastaste isikute tööd". Muudatusettepaneku ettepanek tehti 1924. aastal pärast seda, kui ülemkohus oli 1918. ja 1922. aastal otsustanud, et alla 14- ja 16-aastaste töötajate poolt toodetud kaupu reguleerivad ja maksustavad föderaalsed seadused on põhiseadusega vastuolus. Need ülemkohtu otsused (tuntumad ingliskeelsed nimetused Hammer v. Dagenhart ja Bailey v. Drexel Furniture Co.) piiratasid tollal tugevalt föderaalvõimu õigust sekkuda lapstööjõu küsimustesse, mistõttu kongress püüdis probleemi lahendada põhiseaduse muudatuse kaudu.

Ajalooline taust

1920. ja 1930. aastate alguses oli lapstööjõu teema Ameerika avalikus diskursuses esiplaanil: tehaste ja põllumajanduse tingimused, pikk tööpäev ning ohtliku töö eripärad tekitasid laialdast muret. Kuna ülemkohus jättis tollaste föderaalse lapstööjõu regulatsioonide põhiseaduslikkuse heakskiitmata, püüdis kongress saavutada selgema ja kindlama pädevuse muutes põhiseadust. Muudatusettepaneku täpne sõnastus on lihtne ja konkreetne: "The Congress shall have power to limit, regulate, and prohibit the labor of persons under eighteen years of age." (Ehk: Kongressil on õigus piirata, reguleerida ja keelata alla 18-aastaste isikute tööd.)

Ratifitseerimise käik ja praegune seis

Enamik osariikide valitsusi ratifitseeris muudatuse 1930. aastate keskpaigaks. Siiski ei ole seda ratifitseerinud kolm neljandikku osariikidest, mis on põhiseaduse V artikli kohaselt nõutav. Ükski osariikidest ei ole seda alates 1937. aastast ratifitseerinud. Pärast 1938. aasta Fair Labor Standards Act'i (FLSA) vastuvõtmist, millega rakendati 1941. aastal ülemkohtu heakskiiduga föderaalne regulatsioon lapstööjõu kohta (kohtuotsus United States v. Darby Lumber Co.), vähenes muudatusettepaneku vastu huvi — FLSA kehtestas föderaalsed miinimumpalgad, tööaja piirangud ja lapse töö vanusepiirangud, pakkudes praktikas sellist kaitset, milleks muudatusettepanek oli mõeldud.

Kuna kongress ei määranud ratifitseerimise tähtaega, on muudatus tehniliselt veel osariikide menetluses. Praegu oleks selle muudatuse seaduseks saamiseks vaja veel kümne riigi ratifitseerimist. See tähendab, et kokku on seni ratifitseeritud 28 osariigi tasandil ja kolme neljandiku (tänaseks kokku 38) saavutamiseks jääb puudu 10 osariigist. (Märkus: küsimus sellest, kas nõutav osariikide arv peab olema arvutatav vastavalt riikide arvule muutumise ajal või praeguse riikide arvuga, on olnud juriidiliselt arutatud — praktikas on ameerika ajalooline kogemus näidanud, et pikaajalised ooterežiimis olevad muudatusettepanekud võivad lõpuks nõuda ratifitseerimist 3/4 kõigist tollal kehtivast riikide arvust, kui ratifitseerimine toimub hiljem.)

Õiguslikud ja poliitilised tähelepanekud

  • Mõned osariigid on hiljem teatanud, et nad on oma algse ratifikatsiooni tagasi võtnud; selle tagajärje õiguslik mõju on aga vaieldav ja ei ole ülemkohtus lõplikult lahendatud.
  • FLSA ja 1941. aasta ülemkohtu otsus andsid föderaalsele tasandile tööõiguse tugeva aluse ilma põhiseaduse muudatusteta, mistõttu puudus poliitiline surve muudatuse lõpuni viimiseks.
  • Kui tulevikus ilmneks poliitiline tahe ja vähemalt kümme osariiki ratifitseeriksid, muutuks muudatus õiguseks ja annaks kongressile selgema põhiseadusliku volituse lapstööjõu reguleerimiseks.

Mõju tänapäeval

Tänapäeval tagavad föderaalsed ja osariiklikud seadused enamiku töötingimuste kaitset, sealhulgas alla 18-aastaste töötajate puhul erireeglid ja piirangud. Muudatusettepaneku ratifitseerimata jätmine ei tähenda, et lapstööjõud oleks reguleerimata — pigem on probleem lahendatud läbi kõnnitavate seaduslike mehhanismide (FLSA ja järgnevad täiendused ning osariikide regulatsioonid). Samas jääb muudatus ettepanekuna ajalooliselt oluliseks, sest see peegeldab 1920. ja 1930. aastate põhiseaduslikke ja poliitilisi konflikte föderaalse pädevuse üle.

Kokkuvõttes on lapstööjõu põhiseadusemuudatus endiselt ametlikult laual, kuid praktiline motiveeritus selle ratifitseerimiseks on vähenenud pärast föderaalse regulatsiooni laienemist 1938. aastal. Kui vajadus või poliitiline tahe peaks uuesti tekkima, on tee seaduseks saamiseks selge: vajalik on veel kümne osariigi ratifitseerimine.