Carl Erich Correns (10. september 1864 – 14. veebruar 1933) oli tuntud saksa botaanik ja geneetik, kelle uuringud pärilikkuse alal aitasid taastõsta ja tõendada Gregor Mendeli varasemaid leiutisi. Corrensi tööd olid keskendunud nii katsepraktikale kui ka Mendeli seaduste interpretatsioonile, mistõttu tal on oluline koht geneetika ajaloos.
Taust ja Mendeli taasavastamine
1900. aastal avaldas Correns töid, mis tõid Mendeli ideed taas teadusliku tähelepanu keskmesse. Selles ajajärgus leidsid Mendeli tööd sõltumatult üles ka Hugo de Vries ning hiljem sageli nimetatav Erich von Tschermak. Tänapäeval peetakse Corrensi ja de Vries’i taasavastamist selgelt määravamaks; Erich von Tschermaki kui kolmanda taasavastaja staatus on ajalooliselt aga vastuolulisem ja vähem veenev.
Teadustöö ja peamised järeldused
Correns viis läbi hulgaliselt hübriidkatsed, eelkõige herneste ja maisi (ja teistes taimeliikides) ristamisi, et uurida tunnuste pärandumist. Tema tulemused kinnitasid Mendeli poolt kirjeldatud proportsioone ja selgitasid, kuidas sõltumatute tunnuste segunemisel kujunevad järglaste suhted.
- Tähtsaim panus: Correns rõhutas ja kirjeldas ilmseid vasteid Mendeli seadustega ning tõi välja näited, kus pärandumine ei käitu rangelt lihtmendelist dominantsuse nähtust järgides.
- Dominantsuse piirangud: Correns lisas oma 1900. aasta töö joonealuses märkuses tähelepaneku, et esineb juhtumeid, kus heterosügoot on vahepealne — ehk siis domineerivuse puudumine või mittetäielik (incomplete) dominantsus.
Oluline on, et selliseid erandeid oli varem tähele pannud ka Mendel oma kirjavahetuses; kirjad, mis oli saadetud Nägelile, näitavad, et Mendel oli ise kordades tähele pannud ja mõistnud, et dominantsus ei ole absoluutne reegel kõigi tunnuste puhul.
Suhe Nägeliga ja teaduslik vastuvõtt
Correns oli õppinud ja töötanud kokkupuutel Carl von Nägeliga — Nägeli mõju on ajalooliselt märgitud seoses Mendeli tööde varasema ignoreerimisega. Nägeli, kes oli hinnatud botaanik, vahetas kirju Mendeliga, kuid ei hinnanud Mendeli tulemusi samavõrra murrangulisteks, kui see osutus hiljem olevat. Corrensi seos Nägeliga annab omamoodi paradoksi: tema õpetaja ei mõistnud täielikult Mendeli töö tähendust, kuid Correns ise aitas seda töö ära tunda ja levitada.
Karjäär ja pärand
1913. aastal sai Corrensist Berliin-Dahlemis asuva vastloodud Keiser Wilhelmi Bioloogiainstituudi esimene direktor, mis andis talle võimaluse edendada geneetika ja rakubioloogia uurimist teaduslikult organiseeritud keskkonnas. Tema töö aitas siduda katselisi pärandumusmustreid teoreetilise geneetikaga ning andis aluse edasistele uurimustele pärilikkuse ja kromosoomiteooria temaatikas.
Corrensi pärand seisneb eelkõige selles, et ta tõestas Mendeli ideede üldistatavust eri taimeliikidele, dokumenteeris juhtumeid, kus dominantsus ei kehti absoluutselt, ning aitas seeläbi kujundada kaasaegse geneetika alustalasid. Ta suri 1933. aastal, jättes endast maha tähtsa panuse pärilikkusuuringute ajalukku.
