Harilik sinikael (Anas crecca) on Euroopas ja Aasias levinud väike part, keda inglise keeles nimetatakse "teal". Eestis ja paljudes teistes keeltes tuntakse teda kui sinikaelt või Euraasia sinikaelt. Isaslinnu iseloomulik tunnus on pruunikas pea, millel on tumeroheline silmaümbruse triip — seetõttu on liigi ingliskeelne nimi seotud roheka tooni esinemisega lindude parditiivadelt ja pealtvaates eristatavast kirjastusest.
Kirjeldus
Harilik sinikael on üks väiksemaid partlasi: pikkus umbes 34–38 cm ja kaal tavaliselt 300–500 g. Isaslinnul on pesitsusajal säravam värvustus — pruunikas pea, tumeroheline lai silmavöö ja hallikam keha; tiibadel on roheka-sinaka varjundiga peegeldus (speculum). Emane on tagasihoidlikuma ja pruunikama sulestikuga, mis aitab varjus püsida. Lind liigub kiiresti, tiivakõlgutus on kiire ja elastselt vibratsiooniline.
Levik ja elupaigad
Harilik sinikael pesitseb peamiselt parasvöötme ja laiaarealistel loodustsoonidel Euroopas ja Euro-Aasia aladel. Talvel rändab suurem osa popullatsioonist lõunasse, nii Lõuna-Euroopasse, Aafrikasse, Vahemere idakaldale ja Lõuna-Aasiasse. Pesitsusaladeks on soised rabad, laugastega rohttaimedega järve- ja ojakaldad ning veega looduslikult märjad niidud. Nad eelistavad madala veega alasid, kus on rohkesti varjulisust ja toiduressursse.
Eluviis ja käitumine
Harilik sinikael on peamiselt pinnal toitu otsiv (dabbling) part: ta ei sukku sügavuti, vaid sööb veepinnalt ja veekogu madalas osas. Lindude eluviis on sotsiaalne — väljaspool pesitsusaega kogunevad nad sageli suurtesse parvedesse, mõnikord koos teiste partide liikidega. Öised ja hämarikuajal toitumisharjumused on tavalised, kuna murranguline tegevus vähendab röövloomadega kokkupuutumise riski.
Toitumine
Põhiline toit koosneb taimeosakestest (seemned, veetaimed) ja väikestest vees elavatest selgrootutest (putukad, vastsed, vähikesed molluskid). Toitumisel kasutatakse tihti peckimise ja pinnakoorimise kombinatsiooni: lind puhastab põhjast ja taimede pealt toiduaineid, püüdes peamiselt eelistatud väikesi organisme ja sigimiskõlblikke seemneid.
Paljunemine
Pesitsusaeg algab sooja perioodil kevadel. Paarid moodustuvad pesitsusaladel; pesa tehakse maapinnale tiheda taimestiku sisse või veepiiril asuvasse rohudaisse. Emane haub tavaliselt 8–12 muna umbes 21–23 päeva. Pojad on kohe pärast koorumist suhteliselt iseseisvad (precocial) ja lahkuvad pesast varsti, kuid jäävad emaga koos kuni suleliste arenemiseni; noorlinnud õpivad lendama tavaliselt 30–40 päevaga.
Rändamine
Harilik sinikael on rändlind: paljud isendid talvituvad kaugemal kui pesitsusalad. Rännuteed kulgevad põhjapoolsetest pesitsuspiirkondadest lõunasse, kus leidub sobivaid talvitusalasid. Rändel võivad nad koguneda suurtesse laagritesse ning aeg-ajalt tähenevad ka liikidevahelised segaparved.
Taksonoomia ja sugulussuhted
Mõned teadlased on arutanud hariliku sinikaela ja Põhja-Ameerika sarnase liigi Anas carolinensis (roheline tiir / green-winged teal) omavahelisi suhteid. Varasemalt käsitleti neid sageli ühtseks liigiks, kuid tänapäeva taksonoomias on neil head alused eraldi liigidena käsitlemiseks: neil on erinev geneetika, geograafiline levik ja peened sulestikuerinevused, eriti isaslindude kukla- ja külgtriipude mustrites.
Kaitse ja seisund
Rahvusvaheline IUCN hindab harilikku sinikaelt tavaliselt seisundilt kui vähim muret (Least Concern), kuna liigi levik ja populatsiooni suurus on laialdaselt lai. Kohalikul tasandil võivad popullatsioonid siiski kannatada elupaikade kadumise, märgalade kuivendamise ja intensiivse jahipidamise tõttu. Kaitsemeetmed, mis kaitsevad ja taastavad märgalasid ning reguleerivad jahindust, aitavad liigi populaatsioone säilitada.
Märkused: mõnes varasemas tekstis on liigi ingliskeelne nimetus "teal" tõlgitud erinevalt; eestikeelne liikide nimetus on siiski selgelt sinikael. Võrdluseks, Põhja-Ameerikas elav lähedane liik Anas carolinensis eristub peenest sulestikumustrist ja geograafilisest levikust.
