Harilik kärnkonn (Bufo bufo) on kahepaiksed. Neid leidub enamikus Euroopas, välja arvatud Iirimaal, Islandil ja mõnedel Vahemere saartel. Kärnkonn lebab tavaliselt päevasel ajal peidus; hämaruses muutub ta aktiivseks ja veedab öö valdavalt otsides selgrootuid loomi, millest ta toitub. Ta liigub aeglaselt kõndides või lühikese hüppega. Tal on hallikaspruun nahk, mida katavad tüügaste moodi muhud.
Selle perekonna kärnkonnad on tuntud kui tõelised kärnkonnad. Neil puuduvad hambad, nahk on kuiv ja tüükane ning silmad on horisontaalsed. Harilikul kärnkonnal on ka hästi nähtavad parotoidnäärmed (tüügaste tagaosad), mis eraldavad vajadusel kergelt mürgist eritist, mis aitab kiskjaid eemale hoida.
Välimus ja suurus
Värvus: üldiselt hallikaspruun kuni tumedampruun, vahel kollakas- või rohekashall. Nahal võivad esineda tumedamad laigud ja mõnikord hele vööt. Nahk: kuiv ja tugevalt tüükane.
Suurus: isased jäävad tavaliselt väiksemaks kui emased — isased kuni umbes 7–9 cm, emased kuni 11–13 cm. Eluiga vabas looduses võib ulatuda 10–20 aastani; soodsates tingimustes ja püügiaegadel elavad mõned isendid veelgi kauem.
Levila ja elupaigad
Harilik kärnkonn on laialt levinud kogu Euroopas. Eelistab niiskeid metsi, põlde, aedu, linnapargid ja niiskeid karjamaid. Tihti veedab suure osa aastast maal, kuid paljunemisperioodil liigub vette, kus leidub vaikseid seiseveekogusid — tiigid, järveveeservad, kraavid ja ajutised veekogud.
Toitumine ja käitumine
- Ööaktiivne: otsib toitu peamiselt pimedal ajal.
- Toidusedel: putukad, ämblikud, ussid, limused ja muud selgrootud. Suuremad isendid võivad aeg-ajalt süüa ka väiksemaid kahepaikseid või selgroogseid.
- Liikumine: kõnnib aeglaselt või teeb lühikesi hüppeid; ei hüppele nagu mõned rohukonnaliigid.
- Kaitse: parotoidnäärmete eritise tõttu on kärnkonnadel iseloomulik mõrkjas maitse ja kerge mürgisus, mis mõne kiskja eemale peletab.
Paljunemine ja areng
Kevadel, tihti pärast paaritumise algust, rändavad kärnkonnad veekogudele. Pärast paaritumist muneb emane pika munapaela ehk munariba kujul — see erineb rohukonnast, kelle munad on peamiselt traatjad kettad. Munadest kooruvad tadpoles ehk rästad, mis elavad vees ja toituvad peamiselt taimejäätmetest ja planktonist. Metamorfosisest muutuvad nad järk-järgult maismaaks, see protsess võib võtta mitu nädalat kuni mitu kuud, sõltuvalt temperatuurist ja veekogu tingimustest.
- Looduslikud kiskjad: linnud, maod, väikemammlid ja suuremad kahepaiksed.
- Inimtekkelised ohud: elupaikade hävitamine, veekogude kuivamine, teedel liikuvate autode tekitatud suremus kevadistel rändeperioodidel, vee- ja õhusaaste ning invasiivsed kalaliigid, kes söövad rästasid.
Kaitse ja inimeste roll
Kuigi harilik kärnkonn ei ole paljudes kohtades ohustatud liik, mõjutavad teda kohalikud langused ja elupaikade killustumine. Inimesed saavad aidata järgmistel viisidel:
- kaitsta ja taastada looduslikke veekogusid ja märgalasid;
- rajada aiatiike ilma kaladeta, mis pakuksid varjupaika ja paljunemiskohti;
- paigaldada aiavärvile või tee äärde lihtsad pääsukohad (nt plangud kraavides) kevadiste rändeteede jaoks;
- vähendada mürgistavate kemikaalide ja väetiste kasutamist aedades, sest need jõuavad veekogudesse ja mõjutavad kahepaikseid.
Huvitavad faktid
- Harilik kärnkonn on üks Euroopa kõige tuntumaid kahepaikseid ja sageli esinev liik inimeste asustusaladel.
- Parotoidnäärmete eritist ei tohiks pildistamise või käsitsi võtmise käigus suhu sattuda — see võib põhjustada ärritust või ebameeldivat maitset.
- Kärnkonnad talvituvad maas, maapinna all või kompostihunnikus, kus nad on külmakindlamad kui paljud teised kahepaiksed.
Kokkuvõte: Harilik kärnkonn (Bufo bufo) on vastupidav ja kohanemisvõimeline kahepaikne, kelle tunnuslikud omadused on tüükaline kuiv nahk, parotoidnäärmed ja öine eluviis. Nende säilimine sõltub nii looduslikest kui ka inimtekkelistest teguritest, mistõttu väikeste loodussõbralike tegevustega on võimalik nende elupaiku toetada.
