Harilik kärnkonn

Kirjeldus

Harilik kärnkonn võib kasvada umbes 15 cm pikkuseks. Emased kasvavad isastest suuremaks. Lõunaosas elavad isendid on tavaliselt suuremad kui põhjas elavad isendid. Pea on lai ja laia suuga. Ninas on kaks väikest ninasõõrme. Hambad puuduvad. Suurtel, väljaulatuvatel silmadel on kollased või vase värvi iirised ja horisontaalsed pilukujulised pupillid. Neil on mürgine aine, mida nimetatakse bufotoksiiniks. Seda kasutatakse kiskjate eemalhoidmiseks. Pea ühineb kehaga ilma märgatava kaelata. Väline häälepaak puudub. Keha on lai ja kükitav. Eesmised jäsemed on lühikesed, eesmiste jalgade varbad on sissepoole pööratud. Pesitsemise ajal saab isane kolmele esimesele sõrmele nupukesed. Need on mõeldud emaslooma hoidmiseks. Tagajalad on lühikesed ja tagajalgadel on pikad, vöötamata varbad. Saba puudub. Nahk on kuiv ja kaetud väikeste tüükadega. Värvus on pruun, oliivikaspruun või hallikaspruun. Mõnikord on see osaliselt laiguline või tumedama varjundiga riba. Harilik kärnkonn kipub olema sooliselt dimorfne. Emased on pruunimad ja isased hallimad. Alumine pool on määrdunud valge, laiguti hallide ja mustade laikudega.

Harilikud kärnkonnad võivad elada mitu aastat. Nad on vangistuses elanud viiskümmend aastat. Looduses elavad harilikud kärnkonnad arvatavasti umbes kümme kuni kaksteist aastat. Nende vanuse saab kindlaks teha, kui lugeda nende sõrmeluude aastaste kasvurõngaste arvu.

Harilik kärnkonn kõndimine

Käitumine

Harilik kärnkonn liigub tavaliselt üsna aeglaselt või lühikeste hüpetega, kasutades kõiki nelja jalga. Ta veedab päeva peidus. Hämaruses tuleb välja. Jahi ajal võib ta pimedas läbida teatava vahemaa. Kõige aktiivsem on ta märja ilmaga. Hommikuks on ta tagasi oma baasile pöördunud. Ta võib elada samas kohas mitu kuud. Tal on suur söögiisu ja ta sööb puukärbseid, lutikaid, mardikaid, roomikuid, kärbseid, ussikesi ja isegi väikseid hiiri. Väikesed, kiiresti liikuvad saakloomad võib püüda keelega. Suuremad esemed haarab ta lõuaga. Kuna tal puuduvad hambad, neelab ta toidu tervelt alla mitme ahmimisega. Ta üritab süüa iga väikest, tumedat värvi ja liikuvat eset, mida ta öösel kohtab. Uurimus näitas, et ta napsab liikuvat 1 cm (0,4 tolli) musta paberitükki, nagu oleks see saakloom. Suuremat liikuvat tükikest ta ignoreerib. Vahetevahel heidab harilik kärnkonn oma nahka, mis eemaldub räsitud tükkidena. Seejärel sööb ta naha ära.

Rünnaku korral paisutab harilik kärnkonn oma keha üles ja seisab seljaosa üles tõstetud ja pea langetatud. Tema peamine kaitsevahend on haisev lõhnav eritis. See sisaldab bufotoksiini, mida nimetatakse bufagiiniks, ja sellest piisab paljude kiskjate eemalhoidmiseks. Rohumadu ei tundu sellest mõjutatud olevat. Täiskasvanud kärnkonnade röövloomad on ka siilid, rotid ja naaritsad ning isegi kodukassid. Varblasi söövate lindude hulka kuuluvad haigurid, varesed ja röövlinnud. Kaelkirjakutel on ka mürgiseid aineid, mis takistavad kaladel neid söömast, kuid mitte harilikul mardikal. Vees elavate selgrootute hulka, kes söövad kärnkonnamutikaid, kuuluvad liblikate vastsed, sukeldumiskäpad ja veepaadid. Need väldivad tavaliselt mürgist eritist, läbistades kihelkonna nahka ja imedes selle mahlad välja.

Parasiitne kärbes, Lucilia bufonivora, ründab täiskasvanud kärbseid. Ta muneb oma munad kärnkonna nahale. Kui need kooruvad, roomavad vastsed kärnkonna ninasõõrmetesse ja söövad selle liha.

Reproduktsioon

Harilik kärnkonn tuleb kevadel talveunest välja. Suur hulk kärnkonni liigub pesitsustiikide poole. Varblased kohtuvad teatud tiikides, mida nad eelistavad. Täiskasvanud varblased kasutavad aastast aastasse sama tiiki. On leitud, et üle 80 % noorukina märgistatud isasloomadest naaseb tagasi tiiki, kus nad kudesid.

Isased saabuvad esimesena ja jäävad mitmeks nädalaks. Emasloomad jäävad vaid paaritumiseks ja kudemiseks. Selle asemel, et võidelda emasloomaga paaritumise õiguse eest, kasutavad isased kärnkonnad oma häälekõrgust. Kakutamine annab märku kehasuurusest ja võimekusest. Mõnikord juhtub ka kaklusi. Isased kärnkonnad on sigimispaikades arvukamad kui emased kärnkonnad.

Isased tõusevad emaste selga. Nad hoiavad emasloomi oma eesmiste jäsemetega kinni, mida nimetatakse ampleksuseks. Isased on väga entusiastlikud. Nad püüavad haarata kala või elutuid esemeid ning sageli ronivad nad teiste isaste selga. Mõnikord moodustavad mitu kärnkonnakest hunniku, kusjuures iga isas püüab emasloomast kinni haarata. See on stressirohke periood ja sigivate kärnkonnade seas on surmajuhtumeid palju. Edukas isane jääb ampleksusesse mitmeks päevaks. Emane muneb pika, kahekordse rea väikeseid musti mune. Ta viljastab need oma spermaga. Munaribadel võib olla 3000-6000 muna ja nende pikkus võib olla 3-4,5 meetrit. Nad takerduvad taimevarte sisse.

Munajõed imavad vett ja paisuvad suuremaks. Kahe kuni kolme nädala pärast kooruvad väikesed kärnkonnad. Alguses hoiavad nad kinni nöörijääkidest ja toituvad tarretisest. Hiljem kinnituvad nad veekogu lehtede alumisele küljele, enne kui nad hakkavad vabalt ujuma. Kaelkirjakud näevad välja nagu hariliku konna (Rana temporaria) omad. Nad on tumedama värvusega, olles ülaltpoolt mustad ja altpoolt tumehallid. Teiste liikide kärnkonnast saab neid eristada selle järgi, et suu on sama lai kui silmade vahe ja see on kaks korda suurem kui ninasõõrmete vahe. Mõne nädala jooksul arenevad nende jalad ja nende saba hakkab aeglaselt ümber kasvama. Kaheteistkümne nädala vanuseks on nad väikesed kärnkonnad, mis on umbes 1,5 cm pikkused ja valmis tiigist lahkuma.

Harilik kärnkonn saavutab suguküpsuse kolme kuni seitsme aastaga.

Harilik kärnkonn, kes võtab kaitsva hoiaku.


Harilikud kärnkonnad ampleksuses


Kaelkirjakute areng kahenädalase perioodi jooksul


Hariliku kärnkonna munajuhad


Hariliku kärnkonna kärnkonnapojad, mõned neist tagajalgadega

Säilitamine

IUCNi ohustatud liikide punases nimekirjas on harilik kärnkonn kantud kategooriasse "Least Concern" (vähim ohustatud). See on tingitud sellest, et ta elab paljudes piirkondades ja on seal tavaline. Elupaikade kadumine ei ohusta seda väga palju. Ta võib elada paljudes eri piirkondades. Hispaanias ja Ühendkuningriigis on harilike kärnkonnade puhul täheldatud kahepaiksete nakkushaigust, tsütridiomükoosi. See võib mõjutada mõnda populatsiooni.

Kultuuriline tähtsus

Varblasest on pikka aega arvatud, et ta on halva ennustuse või teispoolsusega seotud loom. See võib olla tingitud sellest, et ta on kodus nii maal kui ka vees. See võib tekitada inimestes vastumeelsust, sest ta on mustjas, tüükjas nahk, tema aeglane liikumine ja see, kuidas ta tuleb mingist pimedast august.

Üks esimesi viiteid kärnkonnale kui pimeduse jõududega seotud isikule oli see, kui Zarathustra ütles 600. aastal eKr, et kõik kärnkonnad tuleb tappa. Keskaja Euroopas seostati kärnkonnaga kuradit, kelle vappidel on kolm kärnkonnat. Arvati, et kärnkonn võib inimesi mürgitada. Samuti arvati, et see on nõia tuttav ja seega on tal maagilised võimed. Prantsusmaal arvati, et nõiad on leitavad, sest nad on märgistatud kärnkonnajalaga kuskil oma kehal. Dorsetis usuti, et kui majast leitakse kärnkonn, tuleb see eemaldada ilma seda kahjustamata, muidu ootab majaomanikku ees selle nõia viha, kelle tuttav see oli. Mõnes piirkonnas peeti kärnkonna leidmist majas tõendiks, et seal viibib nõid. Arvati, et kärnkonna sülg on mürgine. Usuti, et see võib sülitada või oksendada mürgist tuld. Arvati, et kärnkonna üle jala hüppamine ei too õnne ja mõnes piirkonnas oli see surma märk. Varblasi seostati kuradite ja deemonitega ning "Kadunud paradiisis". John Milton näitas saatanat kärnkonnana, kui ta valas mürki Eeva kõrva. Shakespeare'i "Macbethis" andis esimene nõid juhiseid kärnkonna kasutamiseks loitsude tegemisel:

Varblane on seotud ka emasloomade viljakusega. Naised, kes soovisid rasestuda, jätsid pühapaikadesse kärnkonnamudelid. Rumeenias usuti, et kes tappis kärnkonna, võis tappa oma ema. Šoti folklooris räägiti, et kärnkonnakeel, mida mees rinnataskus kannab, laseb tal iga naisega läbi lüüa. Samuti usuti, et kärnkonnapea sees on kalliskivi, mida nimetatakse "kärnkonnakiviks". Öeldi, et kui seda kanda kaelakee või sõrmuse kujul, hoiatab see kandjat mürgitamiskatse eest. Shakespeare mainis seda teoses "Nagu teile meeldib":

Jalavarblase puudutamisest on juba ammu arvatud, et see põhjustab tüükad. On tõestatud, et see on müüt ja tüükad on tegelikult põhjustatud inimese papilloomiviirusest. Need kanduvad üle otsese kontakti teel inimeselt inimesele.

Härra Varblane on üks Kenneth Grahame'i lasteromaani "Tuul pajupuudes" peategelastest. Seda on dramatiseerinud mitmed autorid, sealhulgas A. A. Milne, kes nimetas oma näidendi Toad of Toad Hall. Härra Varblane on väga ülbe,antropomorfne kärnkonn.