Digital Enhanced Cordless Telecommunications

Digital Enhanced Cordless Telecommunications (DECT), mis kuni 1995. aastani kandis nime Digital European Cordless Telephone, on ETSI standard digitaalsete kantavate telefonide ja traadita andmeedastuse jaoks. DECT on standardiseeritud standardina EN 300 175.

DECT-telefonidel on kaks osa: Üks osa on ühendatud telefonivõrguga ja seda nimetatakse tavaliselt tugijaamaks. Teine osa on mobiiltelefon. Et olla valmis suhtlema, peab iga telefonitor olema registreeritud tugijaamas. Pärast seda saavad nad suhelda ja neid saab kasutada tavaliste "juhtmeta" telefonidena.

DECT kasutab sagedusala, mis on reserveeritud kõne edastamiseks, mida nimetatakse litsentsita personaalseteks sideteenusteks (Unlicensed Personal Communications Services). Euroopas, Aasias, Austraalias, Uus-Meremaal ja Lõuna-Ameerikas kasutatakse sagedusala 1880 MHz kuni 1900 MMHz. Ameerika Ühendriikides on see sagedusala 1920-1930 MHz.USAs müümiseks tuleb DECT-seadmetes teha vaid väikesed muudatused. Need kanalid on reserveeritud ainult kõneside rakenduste jaoks ja seetõttu on vähem tõenäoline, et need tekitavad häireid teiste traadita seadmete, näiteks beebimonitoride ja traaditavõrkude poolt.

Uuem DECTiga sarnane standard on CAT-iq.

Rakendus

DECT-standard määrab täielikult kindlaks, kuidas kaasaskantav seade, näiteks juhtmeta telefon, saab raadiolainete abil pääseda püsivõrku. See erineb teistest standarditest, nagu GSM, selle poolest, et selles ei ole sätestatud, kuidas püsivõrk luuakse. Sidepidamine püsivõrguga toimub baasjaama kaudu, mida nimetatakse "raadio fikseeritud osaks" ja mis lõpetab raadiolained. Seejärel kasutab tugijaam gateway'd, et ühendada kõned püsivõrguga. Enamasti on ühendus telefonivõrguga. Teatud seadmed võimaldavad ühendust ka uuemate tehnoloogiatega, näiteks Voice over IP. Mõned beebitelefonid kasutavad ka DECT-tehnoloogiat. Sellistel beebitelefonidel ei ole väravat.

Paljudel kontoritesse paigaldatud PABX-süsteemidel on DECT-võimeline osa. Paljud süsteemi tarnijad pakuvad nüüd ka hübriidsüsteeme, kus on võimalik sidepidamine IP-ühendusega või klassikalise telefonivõrguga. Sellistes süsteemides toimub side telefonitorudega DECTi abil ja telefonijaam on võimeline kasutama SIPi. Mõned müüjad pakuvad WLAN-põhiseid lahendusi telefonide ühendamiseks, kuid see lahendus on sageli keerulisem kui DECTi kasutamine.

Omadused

DECTil on erinevad profiilid. DECTi üldprofiili (GAP) süsteemil on tavaliselt järgmised võimalused:

Mitu telefonitoru ühele tugijaamale ja ühele telefoniliini pistikupesale. See võimaldab paigutada maja ümber mitu juhtmeta telefoni, mis kõik töötavad ühest ja samast telefonipesast. Täiendavatel käsipultidel on tavaliselt baasjaama asemel akulaadijaam. Täiendavad käepidemed ei nõua täiendavaid telefonipesasid ega täiendavaid transiiverid.
Häirevaba traadita töö umbes 100 meetri kaugusele välitingimustes. Toimib selgelt tavalistes ülekoormatud kodustes raadiosideolukordades. Näiteks on üldiselt immuunne Wi-Fi võrkude või videosaatjate, Bluetooth-tehnoloogia, beebimonitoride ja muude traadita seadmete häirete suhtes.
Võimalus teha sisekõnesid (intercom) telefonitorude vahel.
Laiendatud leviala telefoni ja baasi vahel (võimaldab suuremat füüsilist vahemaad kahe seadme vahel).
Side mobiiltelefoni ja tugijaama vahel on krüpteeritud, kuid krüptograafia on üsna nõrk. Alates 2010. aastast on krüpteerimine murdunud.

DECT andmesidevõrkude jaoks

DECT-standardite paketil on ka muud liiki koostalitlusvõime. Eelkõige DPRS (DECT Packet Radio Services) võib kasutada DECTi kui traadita kohtvõrgu ja traadita Interneti-ühenduse teenust. Kaugus on kuni 200 m siseruumides ja 6 km väljas, kui kasutatakse suundantenni). Sellel on spetsiaalne spekter, kõrge häirekindlus, avatud koostalitlusvõime ja andmesidekiirused ligikaudu 500 kbit/s. DECT tundus uuena parem kui Wi-Fi. DECT-võrguprotokolli standardid toetasid eriti hästi kiiret rändlust avalikus ruumis konkureerivate, kuid ühendatud teenusepakkujate poolt hallatavate levialade vahel. Esimene DECT-toode, mis jõudis turule, Olivetti Net3, oli traadita kohtvõrk ning Saksa ettevõtted Dosch & Amand ja Hoeft & Wessel rajasid DECTil põhinevate andmeedastussüsteemide pakkumisele oma niššiäri.

DECT võeti kasutusele 1990ndate keskel, mis on liiga vara, et leida laialdast rakendust traadita andmeside jaoks. Samal ajal kui Wi-Fi kaasaegsed pakkujad võitlesid samade probleemidega, tõmbusid DECTi pakkujad tagasi juhtmevabade telefonide juurde, kus nad said kohe raha teenida. Ameerika Ühendriikides ei saanud nad müüa, kuna FCC kehtestas sel ajal spektripiiranguid. Selleks ajaks, kui traadita Interneti massirakendused olid tekkinud ja USA oli DECTile avatud, oli tööstus juba kaugele uude sajandisse jõudnud, et Wi-Fi oleks parem ja DECTi aeg traadita andmeedastuseks oli möödas.

Iroonilisel kombel muutus DECTi kui andmeprotokolli ebaõnnestumine tugevaks küljeks, kui DECT 6.0 telefonid lõpuks 2005. aasta lõpus USAs ilmusid. Selleks ajaks olid ISM-sagedusalad USAs muutunud ülerahvastatud, eriti sagedusala 2,4 GHz, mida kasutavad nii Wi-Fi kõige levinumad variandid 802.11b ja 802.11g kui ka paljud juhtmeta telefonid; seega on nendes sagedusalades levinud häired litsentsita seadmete vahel. Kuna aga Wi-Fi ei tööta UPCS-sagedusalas ja DECT-seadmed peavad omavahel läbirääkimisi vaba spektri üle, ei ole DECT 6.0-telefonid mitte ainult immuunsed seda tüüpi häirete suhtes, vaid nende töö ei kahjusta ka teisi läheduses asuvaid seadmeid, mis töötavad samal sagedusel, mis on 2,4 GHz juhtmeta telefonide puhul tavaline probleem. ^[]

Raadioühendused

DECT töötab sagedusalas 1880-1900 MHz ja määratleb kümme kanalit vahemikus 1881,792 MHz kuni 1897,344 MHz, kusjuures sagedusvahe on 1728 kHz. Iga tugijaama raam pakub 12 duplekskõne kanalit, kusjuures iga ajasilu on hõivatud ükskõik millise kanali puhul. DECT töötab mitmetaandrilise/TDMA/TDD struktuuriga. DECT pakub ka TDMA/TDD struktuuris sagedushüppe hajutatud spektrit. Kui vältida sagedushüppeid, siis võib iga tugijaam pakkuda kuni 120 kanalit DECT-spektris enne sageduse taaskasutamist. Igale ajaväljale saab määrata erineva kanali, et kasutada ära sagedushüppeid ja vältida teiste kasutajate häireid asünkroonselt.

Küsimused ja vastused

K: Mis on DECT?

V: DECT tähendab Digital Enhanced Cordless Telecommunications, mis on digitaalsete kaasaskantavate telefonide ja traadita andmeedastuse standard.

K: Mis oli DECTi varasem nimetus?

V: Kuni 1995. aastani oli DECTi eelmine nimetus Digital European Cordless Telephone.

K: Mitmest osast koosnevad DECT-telefonid?

V: DECT-telefonid koosnevad kahest osast, sealhulgas telefonivõrguga ühendatud tugijaamast ja mobiiltelefonist.

K: Mida on vaja, et kumbki telefonitoru saaks DECTis suhelda?

V: Iga mobiiltelefon peab olema registreeritud tugijaamas, et olla valmis DECT-suhtluseks.

K: Millist sagedusala kasutatakse DECTis ja mille jaoks on see reserveeritud?

V: DECTis kasutatav sagedusala on reserveeritud kõne edastamiseks, mida nimetatakse litsentsita isiklike sideteenuste osutamiseks. Euroopas, Aasias, Austraalias, Uus-Meremaal ja Lõuna-Ameerikas kasutatakse sagedusala 1880 MHz kuni 1900 MMHz. Ameerika Ühendriikides on sagedusala 1920-1930 MHz.

K: Millist tüüpi häired on DECT-kanalite puhul vähem tõenäolised?

V: DECT-kanalite puhul on vähem tõenäoline, et neid häirivad muud traadita seadmed, näiteks beebimonitorid ja traadita võrgud, sest need on reserveeritud üksnes kõneside rakenduste jaoks.

K: Kuidas nimetatakse DECTiga sarnast standardit?

V: CAT-iq on uuem standard, mis sarnaneb DECTile.