Dr. Strangelove (1964) — Stanley Kubricki tuumakomöödia

Dr. Strangelove (1964) — Stanley Kubricki must tuumakomöödia: Peter Sellersi geniaalne esitlus, terav satiir ja šokeeriv huumor, mis teeb filmist ajatu klassika.

Dr. Strangelove või: Strangelove: Kuidas ma õppisin muretsema ja armastama pommi (tuntud ka lihtsalt kui Dr. Strangelove) on 1964. aasta Briti-USA must komöödia, mille lavastaja ja produtsent on Stanley Kubrick ning mille peaosas on Peter Sellers. Film on terav satiir Külma sõja poliitikast, tuumahirmust ja sõjalistest juhtimistavadest ning on jätnud tugeva jälje nii filmiajalukku kui ka poliitilise komöödia žanrisse.

Lugu pöörleb Ameerika ja Nõukogude vahelise tuumasõja ähvarduse ümber: paranoidse ja hullumeelse julgeolekujuhi otsus käivitada pommirünnak paneb planeedi täielikku kriisi. Filmis on mitu olulist sõjalist ja poliitilist figuuri — näiteks toore ja sõjalise lähenemise pooldaja kindral George C. Scottist, kes kehastab Buck Turgidsoni — kuid tegeliku rünnaku algatab filmis eraldiseisev, paranoidne õhuväeüksuse juht. See keskkond viib presidendi, tema nõunike, staabiülemate ja kuninglike õhujõudude (RAF) ohvitseri pingelisse dialoogi, kus püütakse tagasi kutsuda lennukipommitajaid ja vältida tuumaapokalüpsist. Samal ajal jälgitakse detaileena ka ühe B-52 pommitaja meeskonna katsumusi ja vastutust oma „kasuliku koorma” kohaletoimetamisel.

Tegelased ja näitlejatöö

Filmi tugevus peitub eriti Peter Sellersi mitmekülgses näitlejatöös: ta mängib filmis kolm peamist rolli, igaühes teistlaadi huumori- ja traagikakihiga:

1. Dr. Strangelove, presidendi teadusnõunik sõjatoas. See kuju on filmi üks võtmekomponente: ratastoolis olev endine saksa teadlane ja strateeg, kelle varjatud natsilik minevik ja groteskne kehakeel (nt jäik paremakäsi, mis aeg-ajalt tekitab natsitervituse meenutava žesti) lisavad musta huumorit ja õõvastust. Strangelove'i aktsent ja ebaharilikud kommentaarid viitavad sublimiseeritud ohule — mõnes kohas kõlab ta presidendi suhtes kui „Mein Fuhrer”. Tema karakteri kõrvutiolemine Ameerika juhtkonnaga rõhutab satiiri absurdseid kontraste (kodanikuks saamise motiiv ilmub samuti filmis). Aktsent ja rolli toon meenutab mõningaid saksa päritolu Ameerika teadlasi, näiteks Edward Teller, keda ajaloos seostatakse tuumaenergia arendamisega ning keda mõneti vihjatakse ka filmis; film viitab ka H-pommi ajaloolisele kontekstile (H-pommi isa ja tema roll teadus-poliitika lõikumises).
2. President Merkin Muffley, keda Sellers esitab rahuliku, korrektselt käituvana — poliitiliselt pigem pehmema ja mureliku juhi tüübina. Tema kõneviis ja avalik kuvand loovad kontrasti sõjakate sõjaliste nõunikega ning võimaldavad filmeeritud dialoogides esile tulla satiirilistel ja tragikoomilistel hetkedel. Mitmed kriitikud on märkinud, et Muffley kehastus kannab mõjuva kombinaadi ametlikkusest ja kohmakusest, mis toob naeru ja ebamugavust. Kesklääne elanikuna on tema käitumine mõneti paralleelne tollese aja avalikkuse ja poliitikute esindusega (nt viited nagu Adlai Stevenson on pigem illustratiivsed).
3. RAFi rühmakapten Lionel Mandrake, kelle roll on väiksem, ent narratiivselt väga oluline: Mandrake on Briti vahetusohvitser, kes püüab pidurdada rünnakukäskusid ja mõista, mis Ripperi peas toimub. See karakter toob filmi sisse ka briti iroonia ja aitab rõhutada kultuurilisi erinevusi ning irratsionaalsust sõjalises hierarhias.

Teemad, süžee ja lõpp

Dr. Strangelove on terav satiir tuumahirmu, vastastikuse hävitamise doktriini (MAD — mutually assured destruction) ja sõjaväe-poliitilise bürokraatia absurdide kohta. Filmis kujutatud „maailmalõpumasin” — koobalt-Toorium G — on Nõukogude leiutis, mille eesmärk on tagada universaalne karistus ja niimoodi ära hoida sõjalist agressiooni. Filmi lõpuparteis selgub, et selline masin tekitab automaatselt tagajärjena maailma hävingu ning selle kirjeldamine ja mõju on küüniliselt musta huumori allikas. Kui maailmalõpp saavutatakse, kõlab loo taustal Vera Lynni salvestus „We'll Meet Again” — irooniline valik, sest see laul oli II maailmasõja ajast tuntud lohutavaid ridu laulva sõjaajaloo mälestuseks, mida siin kasutatakse traagikoomilise lõpu vundamendiks.

Mõnikord öeldakse, et film põhineb Peter George'i romaanil „Punane häire” (1958). Romaan ise käsitleb sarnast tuumasõja ohtu, kuid selles ei esine filmis kuulsaks saanud Dr. Strangelove'i tegelaskuju — see osa sündis filmimeeskonna töö käigus. Režissöör Stanley Kubrick, koos stsenaristidega (sh Terry Southern ja Peter George), muutsid raamatu ideid ja toitsid neid musta huumori ja tragikoomia suunas, andes filmile iseseisva identiteedi.

Pärand ja vastuvõtt

Väljalaske ajal ja järgnevatel aastakümnetel pälvis film suurt kriitilist tähelepanu: seda on kiidetud nii näitlejatöö, eriti Sellersi kolmekordse kehastuse, kui ka Kubricki terava režii ja musta satiiri eest. 1989. aastal valis Ameerika Ühendriikide Kongressi raamatukogu selle filmi säilitamiseks National Film Registry'sse kui kultuuriliselt, ajalooliselt või esteetiliselt olulise teose. See tähendas, et film tunnistati säilitamist väärivaks ja selle säilimist edaspidiseks vaatamiseks hakatakse kaitstult toetama.

Dr. Strangelove on tänapäeval laialdaselt tunnustatud kui üks parimaid poliitilisi satiire ja musti komöödiaid kinolooks. Tema terav sõnum sõjakusest, irratsionaalsusest ja inimsuhetest võimu juures on ajaliselt jätkuvalt aktuaalne ning film hoiab oma koha filmiklassikas ja akadeemilistes aruteludes Külma sõja kultuurilise pärandi kohta.

Otsing