Mis on Draize'i test? Loomkatsed, vastuolud ja asendused

Draize'i test: ajalugu, loomkatsed ja eetilised vastuolud ning uusimad alternatiivid (in vitro, munatestid) — kuidas asendada julmad katsetused?

Draize'i test on traditsiooniline loomkatse, mille eesmärk on hinnata, kas aine võib põhjustada ärritust või korrosiooni ning seeläbi olla mürgine inimese nahale või silmale. Testi töötasid välja John H. Draize ja Jacob M. Spines ning seda hakati laialdaselt kasutama alates 1940.ndatest, esmalt peamiselt kosmeetikatoodete ohutuse hindamiseks. Protseduuris kantakse uuritavat ainet teatud ajaks looma nahale või silmale. Pärast kokkupuuteaega aine tavaliselt pestakse maha ja registreeritakse nähtavad mõjud (punetus, turse, haavandumine, nägemisekaotus jms). Väikseid loomi, sageli küülikuid., jälgitakse enamasti kuni 14 päeva, et hinnata kahjustuse pöördumatust või paranemist. Kui katse põhjustab püsivaid ja tõsiseid kahjustusi, eutaneeritakse loom katse lõpus. Loomi võidakse kasutada uuesti alles pärast pikkust "pesemisperioodi", mille jooksul lubatakse katseaine jälgedel organismist taanduda, ning katseid on püütud teha ka vähendatud annustes ja koos anesteetikumi kasutamisega.

Kuidas Draize'i test täpsemalt käib

Algupäraselt viidi test läbi ilma anesteesiata ja hinnangud kanti üles visuaalselt inimese vaatleja poolt, kes määras punetuse, haavandite ja sarvkesta kahjustuse astme. Tänapäeval kirjeldavad regulatiivsed juhendid (nt OECD) Draize’i tüüpi testi kui in vivo silmaärrituse/korrosiooni katset (OECD Test Guideline 405), kuid juhised sisaldavad ka võimalusi refinements’iks (anesteesia, valu leevendamine, humane endpoints). Samuti on kindlaks tehtud, et kui aine kohta on olemas juba usaldusväärsed in vitro või alternatiivsed andmed, ei pruugi in vivo katset olla vaja.

Kriitika ja eetilised küsimused

Testid on olnud laialdaselt vastuolulised. Peamised kriitikapunktid on:

• loomade kannatus ja valu — silma- või nahakahjustused võivad olla intensiivsed;
• liigi-erinevused — küüliku sarvkesta ja silma omadused erinevad inimese omadustest, mistõttu tulemused ei pruugi inimest täpselt ennustada;
• subjektiivsus — osa hinnangust põhineb vaatleja visuaalsel skaalal, mis toob sisse variatisooni;
• eetilised ja ühiskondlikud nõudmised loomkatsete vähendamisele — suurem rõhk alternatiividel ja 3R-põhimõtetel (Replace, Reduce, Refine).

Seadusandlus ja regulatiivne olukord

Euroopas ja paljudes muudes riikides on kosmeetikatoodete loomkatsetele seatud ranged piirangud ning mõnel juhul kehtib turustamiskeeld toodetele, mis on klienditurul testitud loomadel. Samuti toetavad rahvusvahelised juhendid (nt OECD testimetoodikad) alternatiivsete meetodite valideerimist ja kasutuselevõttu. Regulatiivsed asutused võivad siiski mõnel juhul nõuda in vivo andmeid, kui alternatiivsed meetodid ei anna piisavat klassifikatsiooni ja märgistuse aluseks olevaid tulemusi.

Alternatiivsed meetodid ja asendused

Viimastel aastakümnetel on välja töötatud ja valideeritud mitmeid alternatiive Draize’i testile. Peamised suunad on in vitro rakupõhised meetodid, eks vivo mudelid, munakestal põhinevad katsed ja arvutisimulatsioonid (in silico). Olulisemad näited:

• Rekonstitueeritud in vitro inimliku sarvkesta epiteel (RhCE): 3D-kultuurid nagu EpiOcular® ja muud sarnased mudelid hindavad rakutalitlust (nt MTT-värvimise alusel) ja on kajastatud OECD testimetoodikas (näiteks TG 492) silmaärrituse hindamiseks;
• BCOP (Bovine Corneal Opacity and Permeability) — raviarvutustes ja ekvivõrdluses kasutatav põhimudel, milles kasutatakse äralõigatud veise sarvkesta, et mõõta läbipaistvuse ja läbilaskvuse muutusi (OECD TG 437);
• ICE (Isolated Chicken Eye) — isoleeritud kanasilma meetod (OECD TG 438), mis kasutab surnud kanade silmi, et hinnata ärritust ja kahjustusi;
• HET-CAM (Hen’s Egg Test — Chorioallantoic Membrane) — test, mis kasutab fertiilse kanamuna koriaalantotootset membraani veresoonte reaktsioonide hindamiseks; see meetod on sageli kiire ja odavam alternatiiv;
• Rakulised põhimeetodid (MTT, neutral red uptake jt) — hindavad rakkude elujõulisust ja toimivad esmase skriininguna;
• In silico meetodid ja QSAR — arvutusmudelid, mis prognoosivad ärritust varasemate andmete põhjal ja aitavad suunata testimist;
• Kolmekordsed lähenemised ja testi-akuuri kombineerimine — sageli kasutatakse järjestusi, kus esmalt rakupõhised testid ja in silico analüüs ning alles vajadusel eks vivo või in vivo testid.

3R-põhimõte ja praktika

Tervikliku lähenemise alus on nii-öelda 3R-põhimõte: Replace (asendada loomkatseid alternatiividega), Reduce (vähendada katsealuste arvu) ja Refine (peenhäälestada meetodeid, et vähendada valu ja stressi). Need põhimõtted on nüüdseks osa nii eetikakomitee kui ka regulatiivsetest nõuetest ning on ajendanud laboratooriume ja tööstust investeerima alternatiivmetoodikasse.

Kokkuvõte

Draize’i test on ajalooliselt olnud oluline meetod kemikaalide ja kosmeetikatoodete silma- ja nahaärrituse hindamisel, kuid selle suhtes on tugev eetiline ja teaduslik kriitika. Tänu uute in vitro, eks vivo ja in silico meetodite arengule ning regulatiivsele survele loomkatsete vähendamiseks on Draize’i testi kasutus vähenenud ja see on paljudes olukordades asendatud või täiendatud alternatiividega. Siiski võib in vivo testimine mõnel juhul jääda vajalikuks seni, kuni alternatiivsed meetodid ei suuda täielikult pakkuda kõiki regulatiivseks otsustamiseks vajalikke andmeid.

Küsimused ja vastused

K: Mis on Draize'i test?

K: Kes töötas välja Draize'i testi?

K: Milliseid loomi kasutatakse tavaliselt seda tüüpi katsete tegemiseks?

K: Kui kaua tuleb loomi pärast Draize'i testi jälgida?

K: Kas on olemas alternatiive loomade kasutamisele nendes katsetes?

K: Kas loomi on võimalik sellistes katsetes uuesti kasutada?

K: Miks on seda tüüpi katsete kasutamine viimastel aastatel vähenenud?

Otsing