Lihavõttesaar (Rapa Nui): Moai kujud, ajalugu ja looduskaitse

Avasta Lihavõttesaar (Rapa Nui): hiiglaslikud Moai-kujud, saare keeruline ajalugu, UNESCO pärand ja kaasaegne looduskaitse — reisijuhid, uuringud ja fotod.

Lihavõtte saar on Polüneesia saar Vaikse ookeani kaguosas. Pealinn on Hanga Roa.

See on kuulus oma 887 hiiglasliku Moai kuju poolest, mille on valmistanud Rapa Nui rahvas. Lihavõtte saarel on ka hiiglaslik kraater nimega Rano Kau saare serval. Kraatris asub looduslik järv, mis on üks saare kolmest mageveekogust.

Lihavõttepühade saar on UNESCO maailmapärandi objekt. Suur osa saarest on kaitse all Rapa Nui rahvuspargis.

Saare hispaaniakeelne nimi on Isla de Pascua ja paika nimetatakse ka Rapa Nui järgi, mis on kohalik polüneesia nimi. Lihavõtte saar kuulub Tšiilile ja administratiivselt asub see Valparaíso piirkonnas. Saare pindala on ligikaudu 164 km² ja pealinn Hanga Roa on ainus suurem asula, kus elab enamik saare elanikest (umbes 7 000–8 000 inimest, sealhulgas palju pärisröösi rahvast).

Geograafia ja loodus

Saare moodustasid vulkaanilised tegevused; see koosneb kolmest suuremast vulkaanilisest künkast: Maunga Terevaka, Maunga Puakatiki ja Maunga Rano Kau. Rano Kau kraatris on väike looduslik järv ning kraatri servalt avaneb vaade lõunarannikule. Rannikuäärsed liivarannad, näiteks Anakena, on tähtsad nii looduslikult kui kultuuriliselt.

Moai ja arheoloogia

Moai on kivist kujud, mida Rapa Nui rahvas hakkas valmistama peamiselt vulkaanilisest tufist Rano Raraku karjääris. Kuju suurus varieerub — mõned on vaid meetri kõrgused, teised mitme meetri kõrgused ja kaaluvad mitu tonni. Kujuvedu ja paigaldamine ahu'le (rituaalsetele platvormidele) on arheoloogiline ime: kujud transportiti ja püstitati ilma tänapäevase tehnika abita. Paljud kujud olid pärast saarel aset leidnud sisekonflikte või koloniaalajast tulenevaid sündmusi maha võetud; viimastel aastakümnetel on tehtud restaureerimistöid ja teadusuuringuid.

Ajalugu lühidalt

Rapa Nui asustati polüneeslaste poolt (Rapa Nui rahvas) ja saarel arenes iseseisev kultuur koos keerukate sotsiaalsete ja rituaalsete tavadega. 18.–19. sajandil muutusid olukorrad rängemaks: eurooplased ja teised väliskontaktid tõid kaasa haigusi, samuti kestsid 19. sajandi keskel Peruu orjaröövid ja muudki konfliktid, mis viisid elanikkonna järsu vähenemiseni. Samuti põhjustasid sissetoodud loomad ja inimesed suure metsakaotuse ja pinnase erosiooni, mis mõjutas ka toidutootmist.

Looduskaitse ja säilitustööd

Suurem osa saarest kuulub Rapa Nui rahvusparki ja see on kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse. Kaitse alla võtmise eesmärk on hoida nii kultuuripärandit (Moai ja ahu'd) kui ka looduslikke ökosüsteeme. Peamised kaitse- ja säilitustööde suunad on:

• arheoloogiliste kohtade restaureerimine ja konserveerimine;
• invasiooniolendite (nt rotid, võõrliigid) tõrje ja lambaid reguleerivad põllumajandustavad;
• maapinna erosiooni vähendamine ja metsastumise taastamise katsed;
• kohalike kogukondade kaasamine haldusse ja kultuuripärandi kaitse otsustesse.

Kaitsetöödega tegelevad nii Tšiili ametiasutused (sh riiklikud looduskaitseorganisatsioonid) kui ka kohalikud Rapa Nui kogukonnad ja rahvusvahelised teadlased. Turism on oluline majandustegevuse allikas, kuid see toob kaasa ka survet — seetõttu on kehtestatud reeglid populaarsematele aladele ligipääsuks ja käitumiseks (nt ei tohiks pildistada või ronida Moai peal, järgida rajaviitasid jne).

Kultuur ja tänapäev

Rapa Nui kultuur elab edasi: kohalik keel (rapa nui, polüneesia keel) on endiselt kasutusel ja toimub kultuuriline taassünd — traditsioonilised tantsud, pidustused ja käsitöö on aktiivsed. Kuulus on iga-aastane tapati-festival (Tapati Rapa Nui), mis toimub tavaliselt veebruaris ja toob esile spordivõistlused, kunstid ja traditsioonilised oskused.

Peamised ohud ja tulevik

Peamised ohutegurid on:

• inimtegevuse põhjustatud erosioon ja bioloogiline invaasioon;
• kliimamuutuse mõjud (tõusvad meretasemed ja äärmuslikud ilmastikuolud);
• liigne turism ja sellega seotud infrastruktuuri- ning jäätmepinge;
• pärandi ebaseaduslik kaevamine ja vargus.

Mitmed projektid keskenduvad jätkusuutlikule arengule: turismihalduse tugevdamine, haridusprogrammide toetus kohalikele, ning teadusuuringud, mis aitavad paremini mõista nii kultuurilist pärandit kui ka saare ökosüsteemi taastamise võimalusi.

Külastajale

Saarele saab lennata Mataveri lennujaama (otselendudega Tšiili põhiosa suundadest). Külastajatele soovitatakse austada kohalikku kultuuri ja järgida rahvuspargi reegleid: ära ronida Moai kujudel, ära eemaldada mingeid leide ning kasutada ainult määratud rajad ja vaatlusplatvormid. Kohaliku majanduse toetamiseks on mõistlik eelistada kohalikke giide ja ettevõtteid.

Rapa Nui ehk Lihavõttesaar on harukordne koht, kus kohtuvad loo- ja inimesetaotlused: see on nii arheoloogiline aare, elav kultuur ja õrn ökosüsteem, mille säilitamine nõuab tasakaalu kohaliku elu ja maailmaturismi vahel.

Ajalugu

Lihavõtte saare ajalugu on rikas ja vastuoluline. Selle elanikud on kannatanud näljahädade, kodusõdade, orjarüüsteretkede ja peaaegu täieliku metsade hävimise all. Elanikkond on rohkem kui kord järsult vähenenud. Saareelanikud on jätnud kuulsa kultuuripärandi.

Arvatakse, et lihavõtte saare esimene asustus toimus 300-400 pKr, mis on umbes samal ajal kui esimeste asunike saabumine Hawaiile. Uued radiosüsiniku dateerimise tulemused näitavad siiski, et Polüneesia ja Rapa Nui asustati ajavahemikus 700-1100 pKr.

Tõenäoliselt asustasid saare polüneeslased, kes sõitsid kanuudega või katamaraanidega 3200 km kaugusel asuvatelt Marquesase saartelt või 2600 km kaugusel asuvatelt Gambier' saartelt (Mangareva). Kui kapten Cook külastas seda saart, suutis üks tema meeskonnaliikmetest, kes oli Bora Bora'lt pärit polüneeslane, suhelda Rapa Nuiga.

Vastavalt 1860. aastatel misjonäride poolt kirja pandud suulistele pärimustele oli saarel algselt väga selge klassisüsteem, mille kohaselt oli ariki, kõrge ülemus, kellel oli suur võim üheksa teise klanni ja nende ülemuste üle. Prantsuse meresõitja Jean-Francois de Galaup, comte de La Perouse, leidis 1786. aastal saarelt 2000 inimest. Peruust 1862. aastal toimunud suur orjarüüsteretk, millele järgnesid rõugete epideemiad, vähendas rahvaarvu 1877. aastaks vaid 111 inimeseni. Selleks ajaks olid katoliku misjonärid asunud Lihavõtte saarele ja alustasid elanikkonna ristiusku pööramist, mis viidi lõpule 19. sajandi lõpuks. Aastal 1888 annekteeris Tšiili Lihavõtte saare, rentides suure osa maast lambakasvatuseks. Tšiili valitsus nimetas 1965. aastal Lihavõtte saarele tsiviilkuberneri ja saare elanikud said Tšiili kodanikeks.

Ülemjuhataja oli saare legendaarse asutaja Hotu Matu'a vanim järeltulija esivanemate suguvõsa kaudu. Kultuuri kõige nähtavam osa oli väga suurte kujude, nn moai'de valmistamine, mis kujutasid jumaldatud esivanemaid. Usuti, et elavatel oli suhe surnutega, kus surnud pakkusid kõike, mida elavad vajasid. Enamik asulaid asus rannikul ja moai'd püstitati piki rannajoont, mis valvasid oma järeltulijaid nende ees asulates, seljaga meres asuva vaimumaailma poole.

Ahu Tongariki Rano Raraku lähedal, 15-moai ahu, mis kaevati välja ja restaureeriti 1990ndatel aastatel.

Kliima ja ilmastik

Lihavõtte saare kliima on subtroopiline mereline. Madalaim temperatuur on juulis ja augustis (18 °C) ning kõrgeim veebruaris (maksimaalne temperatuur 28 °C), mis on lõunapoolkera suveperiood. Talved on üsna leebed. Kõige vihmasem kuu on aprill, kuigi saarel on aastaringselt vihmahood.

yudet 5ctvwj34uyhx ufdawsiejdf6gy8gbkjhkmn,

Lihavõtte saar

Küsimused ja vastused

K: Kus asub lihavõttepühade saar?

K: Mis on Lihavõtte saare pealinn?

K: Kuidas nimetatakse hiiglaslikke kujusid, mille poolest Lihavõtte saar kuulus on?

K: Kes tegi Moai'd?

K: Kuidas nimetatakse lihavõtte saare serval asuvat tohutut kraatrit?

K: Mis on Rapa Nui rahvuspargis kaitse all?

K: Mis hävitas Lihavõtte saare elanikkonna 1800. aastatel?

Otsing