Entoprocta ehk Kamptozoa on pisikesed, tavaliselt 0,1–7 millimeetri pikkused (0,004–0,28 tolli) paiksete veeloomade sugukond. Täiskasvanud isendid moodustavad sageli kobarakujulisi kolooniaid — iga „zooid” on tavaliselt kinnitatud suhteliselt pika varre abil substraadile. Nad on filtrisööjad: iga zooidi ülaosas on nn krooni meenutav tentaklite ring, mille peal olevad ripsmed tekitavad voolu, mis suunab toitained suu poole. Erinevalt pealtnäha sarnastest Bryozoa (Ectoprocta) liikidest asuvad entoproctidel nii suu kui ka pärak krooni sees; bryozoatel paikneb pärak väljaspool õõnsatest lontidest koosnevat krooni. Enamik entoproctide perekondi on koloonilised ja kõik peale kahe liigi 150-st on merelised. Mõned üksikud liigid suudavad aeg-ajalt aeglaselt liikuda või kolooniat laiemalt kasvatada, liikudes vart ühendava stoloni abil.
Morfoloogia ja anatoomia
Entoproctid on välimuselt väikesed ja lihtsa kehaehitusega. Iga zooid koosneb alusosast (mille abil kinnitumine toimub) ja ülaosast, kus paikneb kroon (tentaklite ring). Tentaklid on lamedad või silindrilised, kaetud ripsmetega, mis loovad toitevedeliku voolu ja kannavad peeneteralisi toiduosakesi suhu. Neid ei tohiks segi ajada lophophore’iga — entoproctide kroon ei ole sama struktuur kui lophophore’l, mis esineb mõnel teisel filtrisöötjal. Seestpoolt on tavaline U-kujuline seedetrakt ning zooididel võib esineda lihtsustatud elundkonnad; paljudes liikides toimub sidekoeline või õõnesruumne struktuur, mis aitab toitaineid ja jäätmeid transportida.
Paljunemine ja areng
Paljundamine toimub nii suguliselt kui ka sugulise kloonimise (asexuaalse budistumise) teel. Mõned liigid vabastavad vett lastes viljastamata munarakud (väljapritsevad), teised hoiavad munarakke kuni koorumiseni pesakambris, kusjuures mõnede liikide arenemiseks on moodustunud platsentasarnased toitekoed (platsentasarnased struktuurid) emale. Pärast koorumist vabanevad ujuvad vastsed, kes veedavad planktonis lühikest aega ja seejärel asetsevad sobivale pinnale. Seal nad läbivad metamorfoosi, mille käigus vastse sisemine soolestik sageli pöördub kuni 180°, nii et suu ja pärak lõppkokkuvõttes suunatud ülespoole. Lisaks sugulisele paljunemisele paljunevad paljud liigid ka kloonilise paljunemise (põhiliselt budistamise) teel, mis võimaldab kolooniat kiiresti laieneda.
Ökoloogia, toitumine ja suhted teiste organismidega
Entoproctid elavad peamiselt meres, kinnitunud kividele, vetikatele, korallidele, karpidele, samblikulaadsetele või teiste loomade kehadele; neid on leitud nii madalvetest kui ka sügavamalt. Nad filtreerivad veest peeneteralisi orgaanilisi osakesi ja mikroskoopsed organismid ning annavad nii panuse rannikusüsteemide toitevahetusse. Mõned liigid elavad tihedalt koos teiste loomadega (epifaunaalsetes kooslustes) ja võivad esineda kommensaalsete või para-pseudo-suhete osadena.
Mõned nudibranchide (meritigude) ja lameusside liigid toituvad entoproctidest ning neid loevatakse lokaalseteks röövloomadeks. Entoproctide suhtes tundlikud sümbiootilised või ründavad suhted mõjutavad nende levikut ja kolooniate säilimist.
Taksonoomia ja fossiilsed andmed
Entoproctide taksonoomiline koht on olnud teadlaste seas aruteluallikaks. Entoprocte on kokku umbes 150 liiki, kust enamik on merelised ja enamik perekondi koloonilised. Entoproctide fossiilsed jäädvustused on väga haruldased ning esimesed kindlalt tuvastatud fossiilid pärinevad ülemisest juraajast. DNA-analüüsid ja filogeneetilised uuringud alates 1990. aastate keskpaigast on paigutanud entoprocte sageli Trochozoa rühma (kuhu kuuluvad näiteks molluskid ja anneloidid) ning paljud uuringud toetavad lähisugulust teiste trokozoalastega. Samas on tehtud ka uuringuid (näiteks 2008. aastal), mis viitavad alternatiivsetele sugulussidemetele, sealhulgas võimalikule lähemale seosele mürkloomadega või teiste varasemalt pakutud rühmadega. Taksonoomia ja filogeneesia on seega endiselt aktiivse uurimise valdkond.
Tähtsus ja uurimine
Kuigi entoproctid on väikesed ja sageli tähelepanuta jäetud, annavad nad väärtuslikku teavet filtratsiooniprotsesside, väikeste epifaunaalsete koosluste ja evolutsioonilise ajalooga seotud küsimuste kohta. Nende ainulaadne anatoomia (suu ja päraku paiknemine krooni sees) ning eri paiknevusega arenguprotsessid (nagu vastse soolestiku pöördumine) pakuvad huvi nii morfoloogia kui ka arengubioloogia uurijatele. Edasised molekulaarsed ja morfoloogilised uuringud aitavad selgitada nende täpset sugulussuhet teiste loomagruppidega ning nende ajalugu Maa meredes.
