Entoprocta (Kamptozoa) — väikesed koloonilised filtrisööjad
Entoprocta ehk Kamptozoa on pisikesed, tavaliselt 0,1–7 millimeetri pikkused (0,004–0,28 tolli) paiksete veeloomade sugukond. Täiskasvanud isendid moodustavad sageli kobarakujulisi kolooniaid — iga „zooid” on tavaliselt kinnitatud suhteliselt pika varre abil substraadile. Nad on filtrisööjad: iga zooidi ülaosas on nn krooni meenutav tentaklite ring, mille peal olevad ripsmed tekitavad voolu, mis suunab toitained suu poole. Erinevalt pealtnäha sarnastest Bryozoa (Ectoprocta) liikidest asuvad entoproctidel nii suu kui ka pärak krooni sees; bryozoatel paikneb pärak väljaspool õõnsatest lontidest koosnevat krooni. Enamik entoproctide perekondi on koloonilised ja kõik peale kahe liigi 150-st on merelised. Mõned üksikud liigid suudavad aeg-ajalt aeglaselt liikuda või kolooniat laiemalt kasvatada, liikudes vart ühendava stoloni abil.
Morfoloogia ja anatoomia
Entoproctid on välimuselt väikesed ja lihtsa kehaehitusega. Iga zooid koosneb alusosast (mille abil kinnitumine toimub) ja ülaosast, kus paikneb kroon (tentaklite ring). Tentaklid on lamedad või silindrilised, kaetud ripsmetega, mis loovad toitevedeliku voolu ja kannavad peeneteralisi toiduosakesi suhu. Neid ei tohiks segi ajada lophophore’iga — entoproctide kroon ei ole sama struktuur kui lophophore’l, mis esineb mõnel teisel filtrisöötjal. Seestpoolt on tavaline U-kujuline seedetrakt ning zooididel võib esineda lihtsustatud elundkonnad; paljudes liikides toimub sidekoeline või õõnesruumne struktuur, mis aitab toitaineid ja jäätmeid transportida.
Paljunemine ja areng
Paljundamine toimub nii suguliselt kui ka sugulise kloonimise (asexuaalse budistumise) teel. Mõned liigid vabastavad vett lastes viljastamata munarakud (väljapritsevad), teised hoiavad munarakke kuni koorumiseni pesakambris, kusjuures mõnede liikide arenemiseks on moodustunud platsentasarnased toitekoed (platsentasarnased struktuurid) emale. Pärast koorumist vabanevad ujuvad vastsed, kes veedavad planktonis lühikest aega ja seejärel asetsevad sobivale pinnale. Seal nad läbivad metamorfoosi, mille käigus vastse sisemine soolestik sageli pöördub kuni 180°, nii et suu ja pärak lõppkokkuvõttes suunatud ülespoole. Lisaks sugulisele paljunemisele paljunevad paljud liigid ka kloonilise paljunemise (põhiliselt budistamise) teel, mis võimaldab kolooniat kiiresti laieneda.
Ökoloogia, toitumine ja suhted teiste organismidega
Entoproctid elavad peamiselt meres, kinnitunud kividele, vetikatele, korallidele, karpidele, samblikulaadsetele või teiste loomade kehadele; neid on leitud nii madalvetest kui ka sügavamalt. Nad filtreerivad veest peeneteralisi orgaanilisi osakesi ja mikroskoopsed organismid ning annavad nii panuse rannikusüsteemide toitevahetusse. Mõned liigid elavad tihedalt koos teiste loomadega (epifaunaalsetes kooslustes) ja võivad esineda kommensaalsete või para-pseudo-suhete osadena.
Mõned nudibranchide (meritigude) ja lameusside liigid toituvad entoproctidest ning neid loevatakse lokaalseteks röövloomadeks. Entoproctide suhtes tundlikud sümbiootilised või ründavad suhted mõjutavad nende levikut ja kolooniate säilimist.
Taksonoomia ja fossiilsed andmed
Entoproctide taksonoomiline koht on olnud teadlaste seas aruteluallikaks. Entoprocte on kokku umbes 150 liiki, kust enamik on merelised ja enamik perekondi koloonilised. Entoproctide fossiilsed jäädvustused on väga haruldased ning esimesed kindlalt tuvastatud fossiilid pärinevad ülemisest juraajast. DNA-analüüsid ja filogeneetilised uuringud alates 1990. aastate keskpaigast on paigutanud entoprocte sageli Trochozoa rühma (kuhu kuuluvad näiteks molluskid ja anneloidid) ning paljud uuringud toetavad lähisugulust teiste trokozoalastega. Samas on tehtud ka uuringuid (näiteks 2008. aastal), mis viitavad alternatiivsetele sugulussidemetele, sealhulgas võimalikule lähemale seosele mürkloomadega või teiste varasemalt pakutud rühmadega. Taksonoomia ja filogeneesia on seega endiselt aktiivse uurimise valdkond.
Tähtsus ja uurimine
Kuigi entoproctid on väikesed ja sageli tähelepanuta jäetud, annavad nad väärtuslikku teavet filtratsiooniprotsesside, väikeste epifaunaalsete koosluste ja evolutsioonilise ajalooga seotud küsimuste kohta. Nende ainulaadne anatoomia (suu ja päraku paiknemine krooni sees) ning eri paiknevusega arenguprotsessid (nagu vastse soolestiku pöördumine) pakuvad huvi nii morfoloogia kui ka arengubioloogia uurijatele. Edasised molekulaarsed ja morfoloogilised uuringud aitavad selgitada nende täpset sugulussuhet teiste loomagruppidega ning nende ajalugu Maa meredes.
Üksik entoprokt
Nimed
"Entoprocta" tähendab "pärak sees". Alternatiivnimetus "Kamptozoa" tähendab "painutatud" või "kõverad" loomad. Mõned autorid kasutavad Entoprocta, teised eelistavad Kamptozoa.
Küsimused ja vastused
K: Mis on Entoprocta?
V: Entoprocta, tuntud ka kui Kamptozoa, on pisikeste, 0,1 kuni 7 millimeetri pikkuste (0,004 kuni 0,28 tolli) paiksete veeloomade sugukond.
K: Milline on täiskasvanud isendite kuju?
V: Täiskasvanud isendid on kobarakujulised, suhteliselt pikkade varrega.
K: Kuidas nad toituvad?
V: Nad on filtritoitlased, kelle lonksude kroonis on sädemed, mis tekitavad suu suunas veevoolu. Nii suu kui ka pärak asuvad krooni sees.
K: Kas entoprotektorid ja mürkloomad erinevad üksteisest?
V: Pealiskaudselt sarnastel Bryozoa (Ectoprocta) on pärak väljaspool õõnsatest telgitagustest koosnevat "krooni".
K: Kas kõik liigid on merelised?
V: Enamik entoproctide perekondi on koloonilised ja kõik peale kahe liigi 150-st on merelised. Mõned üksikud liigid võivad liikuda aeglaselt.
K: Kuidas nad paljunevad?
V: Mõned liigid paiskavad viljastamata munarakud vette, teised aga hoiavad munarakud kuni koorumiseni pesakambris, ja mõned neist liikidest kasutavad arenevate munade toitmiseks platsentasarnaseid organeid. Pärast koorumist ujuvad vastsed lühikest aega ja asetsevad seejärel pinnal, kus nad metamorfoosivad ja keeravad oma soolestikku kuni 180°, nii et suu ja pärak on suunatud ülespoole. Nii koloonilised kui ka üksikud liigid paljunevad ka kloonimise teel.
K: Millal tuvastati esimest korda kindlalt fossiile?
V: Entoproctide fossiilid on väga haruldased ja esimesed kindlalt tuvastatud isendid pärinevad ülemisest juraajast.
