Bryozoans ehk Ectoprocta on väikeste, tavaliselt kolooniates elavate veeloomade rühm. Paljudel liikidel on tugevad kitiin- või kaltsiumkarbonaadist skelett‑katted ja seetõttu jäävad neist head fossiilsed jäägid: bryozoonide ajalugu ulatub vähemalt Ordoviitsiumisse. Oma eluviisilt võivad nad meenutada korallid moodustavaid polüüpe, sest ka bryozoonid elavad tihti tihedates kooslustes ja ehitavad püsivaid kolooniaid. Mitteametlikult kutsutakse neid sageli samblaloomi või merematte. Enamik liike eelistab merekeskkonda, sh sooja ja troopilist vett, kuid bryozoone leidub laialdaselt üle kogu maailma nii rannikualadel kui ka sügavamates veekihtides ning mõningad liigid elavad ka värskes vees. Elavaid liike on tänapäeval ligi 5 000 ja fossiilseid liike on kirjeldatud umbes 15 000.

Koloonia ehitus ja zooidid

Kolooniad koosnevad väga väikestest üksikindividuaalidest ehk zooidideks nimetatutest. Zooidide suurus sõltub liigist, kuid paljud on väga väikesed (oluliselt alla millimeetri kuni mõne millimeetrini). Zooidid eritavad oma elukohaks torukujulisi või kuplitaolisi kestaosi, mida nimetatakse zoetsiidideks või muul viisil koloonia skeletiks; need koosnevad tavaliselt lubjast (CaCO3), kuid mõnel liigil on osa skeletist kitiinist või teistest orgaanilistest ühenditest.

Oluline on märkida, et koloonias on zooidid geneetiliselt identsed, sest need tekivad peamiselt suguta paljunemise järel toimuvast asexuaalsest pungumisest ehk kloonimisest — iga uus zooid tekib olemasolevast. Sellele vaatamata valmistavad paljud liigid koloonias eri funktsioonidega zooideid ehk morfid: näiteks on eraldi toituvad zooidid (autozooidid), kaitsvad või lõkfeldasi meenutavad avikulaarid, liigutavaid karvakesi toodvad vibrakulad, tugizooidid (kenozooidid) ja sigimisel osalevad vormid.

Lofoor ja toitumine

Kõigil bryozoa‑liikidel on iseloomulik toitmisaparaat, lofoor — see on suu ümber paiknev kroon õhukestest, ripsmetega kaetud tundlatest. Lofoori ülesanne on tekitada veevool, mis kannab toiduosakesi (peamiselt plankton ja mikrodetritus) suhu, kus ripsmed neid liigutavad ja suunavad. Toitumise ajal pikeneb zooidi keha ja lofoor väljutatakse kaitsvast zoetsiidist; ohtu nähes või puhkerežiimis tõmmatakse lofoor kiiresti sisse, et zooidi delikaatne osa oleks kaitstud kiskjate ja füüsilise kahjustuse eest.

Paljunemine ja levik

Bryozoonid paljunevad kahte moodi: asexuaalselt koloonia kasvuks ja seksuaalselt, mille kaudu tekivad vabad larvid, mis aitavad liikidel uutesse kohtadesse levida. Meresetüüpi bryozoonidel on sageli toitmisvõimelised või mitte‑toituvad larvid (näiteks tsüfonaut‑tüüpi larvused mõnel rühmal), mis ujuvad lühikest aega ja seejärel kinnituvad ning alustavad uut kolooniat. Värskeveeliikidel (peamiselt klassis Phylactolaemata) on lisaks levitamisele oluline kaitsemehhanism: spetsiaalsed kestaelemendid, nimetatud statoblastid, talletavad vegetatiivseid osi, mis kestavad külmumisi ja kuivatamist ning aitavad üle elada ebasoodsaid perioode.

Fossiilne ajalugu ja levik

Bryozoonide pikk fossiilne ajalugu algab Ordoviitsiumis, pärast mida on nad olnud olulised mereökosüsteemide liikmed kõikidel peamistel geoloogilistel ajastutel. Mõned bryozoonikolooniad on olnud olulised kivistunud struktuuride ja riffide ehitajad ning nende fossiile kasutatakse sageli paleoökoloogiliste ja biostratigraafiliste uuringute materjalina. Tänapäeval leidub bryozoone laialdaselt üle maailma: nad asustavad nii rannikualasid, kiviseid aluspindu, taimi ja teiste organismide pindu kui ka sügavamaid merealasi; mõned liigid on kohastunud eluks tuhandete meetrite sügavusel.

Ökoloogiline tähtsus ja inimmõju

  • Kolooniad pakuvad peidukohti ja toituvat mikrokeskkonda paljudele väikeste organismide rühmadele, seega suurendavad nad elurikkust.
  • Mõned liigid moodustavad tugevaid lubjastunud kamakuid ning osalevad merekarbonaadi ringluses; nende arvukus ja kiviomadused mõjutavad lokaalseid setetest ja kaltsifikatsioonist tingitud protsesse.
  • Bryozoone tunnistatakse sageli ka biofouling ehk merepindade katte tekitajateks — nad kasvavad laevade, pontoonide, torustiku ja akvakultuuri seadmete peal, mis võib tekitada majanduslikku kahju.
  • Hoolimatu inimtegevus, reostus ja oatsifitseerumine (meres sisalduva süsiniku happe suurenemine) võivad kaltsifitseeruvatele liikidele olla kahjulikud, seega on mõned bryozoonid tundlikud keskkonnamuutustele ja võivad toimida indikaatorliikidena.

Kokkuvõttes on brüozoonid mitmekesine ja ökoloogiliselt oluline rühm, kelle kolooniad võivad olla nii väiksed ja nähtamatud kui ka suured, kivistunud struktuurid. Nende uurimine annab teadmisi nii tänapäevaste mereökosüsteemide kui ka mineviku keskkondade kohta.