Sammalloomad

Anatoomia ja füsioloogia

Brüozoonide skeletid kasvavad mitmesuguse kuju ja mustriga: küngasekujulised, pitsilised fännid, hargnenud oksad ja isegi korgitsakujulised. Nende skelettidel on palju pisikesi avasid. Iga avaus on zooidi koduks. Nende keha on U-kujulise soolestikuga, mis avaneb suu ja päraku juures. Nad toituvad oma lofooriga. Prügikarpide telgitagused on kiilidega kaetud. Säilide peksmine tekitab veevoolu, mis ajab toidu (peamiselt fütoplanktoni) suu suunas. Mõnedel rühmadel, eriti mõnedel ktenostoomidel, võib olla moodustatud mao.

Bryozoans ei oma hingamis- ega veresüsteemi, sest nende väike suurus võimaldab gaaside ja toitainete difusiooni. Küll aga on neil lihtne närvisüsteem ja lihased, mis koos suudavad zootiidi kiiresti oma varjualusesse viia.

Üks mädanikuliik, Bugula neritina, pakub huvi kui kemikaalide, brüostatiinide allikas, mida uuritakse kui vähivastaseid aineid.

Costazia costazi , koralliline bryozoan

Reproduktsioon ja areng

Bryozoans võivad paljuneda nii suguliselt kui ka mittesuguliselt. Teadaolevalt on kõik Bryozoans hermafrodiidid (st nad on nii isased kui ka emased).

Kõik koloonia liikmed on kloonid: nad on geneetiliselt identsed, mis on tekkinud suguta paljunemise teel. See toimub esimesest zooidist uute zooidide nupustamise teel. Nii kasvab koloonia; nii kasvab koloonia suurus. Kui mädanikukoloonia tükike murdub ära, võib see tükike edasi kasvada ja moodustada uue koloonia.

Kõik koloonia zooidid on seotud epiteelirakkude kihtidega. Koloonia üksikud liikmed, zooidid, on mõnes liigis üldistatud: nad toituvad ja võivad aeg-ajalt paljuneda. Kuid enamikul liikidel on zooidid spetsialiseerunud erinevatele funktsioonidele. Sellisel juhul nimetatakse toituvaid zooide autozooideks ja mittesöödavaid liikmeid heterozooideks. Heterozooidide funktsioonide hulka kuuluvad suguline paljunemine, kaitse, liikumine, torustik, struktuuriline tugi. Mõnede heterozooidide funktsioonid on veel teadmata. Kõige tavalisem funktsioon on, et munad arenevad emasloomade või hermafrodiitide heterozooidide haudemunades (ovikambrites). Detailides on erinevusi: mõnikord toodab väike heterozooidide kompleks koostöös vastseid. ^p4

Teine viis kirjeldada heterozooide arendavaid bryozoaid on öelda, et nad on polümorfsed. Seda terminit kasutatakse bioloogias, et kirjeldada seda, kuidas geneetiliselt ühtne populatsioon areneb selgelt eristuvateks vormideks. Polümorfismi kontrollivad tavaliselt geneetilised lülitusmehhanismid, kuid bryozoa puhul on nende geneetikast vähe teadmisi.

Ökoloogia

Enamik brüosoide liike elab merekeskkonnas. Umbes 50 liiki elab magevees. Vee-elupaikades elavad brüosoans kõikvõimalikel kõvadel aluspindadel: liivaterad, kivid, karbid, puit, vetikaterad, torud ja laevad võivad olla tugevasti brüosoansiga kaetud. Mõned mürkloomade kolooniad ei kasva siiski tahkete substraatide peal, vaid moodustavad kolooniaid sette peal. Kuigi mõned liigid elavad kuni 8200 m sügavusel, elab enamik mürkjalgseid palju madalamas vees. Enamik mürkjalgseid on istuvad ja liikumatud, kuid mõned kolooniad on võimelised roomama ning mõned kolooniata mürkjalgsete liigid elavad ja liiguvad liivaterade vahelistes ruumides. Üks tähelepanuväärne liik elatub lõunapoolses ookeanis hõljudes. Mitmed mõhnjalgsete liigid elavad Ameerika Ühendriikide Kesk-Lääneosas, eriti Ohio, Indiana ja Kentucky piirkonnas, mis kunagi oli osa suurest ookeanist, Lääne-sisese meretee osast.

Nende toit koosneb väikestest mikroorganismidest, sealhulgas diatoomidest ja muudest ainuraksetest vetikatest. Bryozoanid omakorda toituvad karjatavatest organismidest, näiteks merisiilidest ja kaladest.

Bryozoans on peaaegu täielikult kolooniaid moodustavad loomad. Mitmed miljonid isendid võivad moodustada ühe koloonia. Kolooniate suurus ulatub millimeetritest kuni meetriteni, kuid kolooniad moodustavad isendid on tillukesed, tavaliselt alla millimeetri pikkused. Igas koloonias on erinevatel isenditel erinevad funktsioonid. Mõned isendid koguvad koloonia jaoks toitu (autozooidid), teised sõltuvad neist (heterozooidid). Mõned isendid on pühendunud koloonia tugevdamisele (kenozooidid) ja teised koloonia puhastamisele (vibracula). On teada ainult üks üksikliik, Monobryozoon ambulans, mis ei moodusta kolooniaid.

Magevee mõhnastik

Fossiilid

Fossiilsed mürkloomad ilmusid esmakordselt Ordoviitsiumi alguses ja neil oli tohutu kohanemisvõime. Nad olid rikkalikult levinud kogu paleosoikumi ajal: nad olid üks kõige domineerivamaid paleosoikumi fossiilide rühmi. Nad olid merepõhjakogukondade peamised komponendid ja mängisid sarnaselt tänapäeva mürkjalgsetele olulist rolli setete stabiliseerimisel ja sidumisel. Nad olid toiduallikaks paljudele teistele bentoselistele organismidele. 354-323 miljonit aastat tagasi alumise karbonaadi (Mississippi) ajal olid krüosoad nii levinud, et nende purunenud skeletid moodustavad terveid lubjakivikihti.

Pärast kokkuvarisemist permia/triaasi piiril, mil peaaegu kõik liigid surid välja, taastusid mürkjalgsed hilisemas mesosoikumis, et saada sama edukaks kui varem. Brüosoide fossiilides on üle 15 000 liigi.

Enamikul fossiilsetel mürakaelustikel on mineraliseerunud skelett. Üksikute zooidide skeletid varieeruvad torukujulisest kuni karbikujuliseni ja sisaldavad lõplikku avaust, millest lofoor tõuseb välja toitumiseks. Suuremal enamusel ordoviitsiumi bryozoanidel puuduvad poorid, kuid skelett näitab, et epiteelid olid ühest zooidist teise jätkuvad.

Üks tähtsamaid sündmusi mürkloomade evolutsiooni ajal oli lubjakivist skeleti omandamine ja lontide väljaulatumise mehhanism. Keha välisseinte jäikus andis kaitse röövloomade eest, suurema zootiidide seotuse ja massiivsete kolooniate kujunemise.

Kivistunud mõhnastik Eestist (Ordoviitsium).