Øystein Aarseth (norra keeles: [ˈøystein ˈɔʂət]; 22. märts 1968 – 10. august 1993), paremini tuntud lavanime Euronymous all, oli Norra kitarrist ja üks kõige mõjukamaid, kuid vastuolulisemaid tegelasi varases black-metali liikumises. Ta oli Norra varase black-metali stseeni asutajaliige ja keskne promootor ning oli bändi Mayhem kaasasutaja ja ainus püsiv liige alates bändi loomisest 1984. aastal kuni tema surmani 1993. aastal.
Euronymousi looming ja tegevus
Euronymous kujundas Mayhemi muusikalist ja visuaalset identiteeti: bändi varased salvestised, näiteks EP Deathcrush (1987) ja hiljem LP De Mysteriis Dom Sathanas (salvestatud algselt varasematel aastatel, välja antud postuumselt 1994), aitasid määratleda black-metali kõla — külm, agressiivne ja atmosfääriline. Ta juhendas ja toetas ka teisi underground-ansambleid ning aitas levitada žanri esteetikat, sealhulgas karvase ekstreemsuse ja teatriaalse lavalise kuvandi (nt corpse paint).
Euronymous oli ka ekstreemmetalli plaadifirma Deathlike Silence Productions ning Oslo punkriidil asunud plaadipoe Helvete (norra keeles "põrgu") asutaja ja omanik. Helvete kujunes 1990. aastate alguses black-metali kogunemiskohaks ja ideede vahetamise keskuseks — paljud tollased artistid ja aktivistid kohtusid seal, vahetasid demo-kassette ning arutasid maailmavaateid.
Ideoloogia ja maine
Euronymous esitles enda avalikult radikaalseid ja provokatiivseid seisukohti ning tunnistas end satanistiks. Ta oli tuntud ka äärmuslike retooriliste väljenduste poolest ning esines vahel nii provokatiivse kui propagandistliku kuvandiga, et edendada oma arusaamu black-metali "puhtusest" ja vastandumisest ühiskondlikele normidele. Ta väitis end juhtivat rühma, mida mõnikord nimetatakse "Black Metal Inner Circle" — seda mõistet on hiljem käsitletud nii legendi kui ka osa stseeni sisemisest hierarhiast.
Samal ajal tuleb rõhutada, et Euronymousi kuvand ja tema tegelikkus on olnud uurijate, teiste muusikute ja osapoolte vahel vaidluse all: tema retoorikat ja tegusid on nii idealiseeritud kui ka kritiseeritud ning nende täpne tähendus ja mõju on mitmetahuline.
Mõrv ja õiguslikud tagajärjed
10. augustil 1993 mõrvas teda muusikakaaslane Varg Vikernes. Euronymous leiti surnuna oma Oslo korteris. Pärast juhtumit arreteeriti ja süüdi mõisteti Vikernes; kohtuprotsess ning selle tulemused said laialdast tähelepanu nii meedias kui ka muusikaringkondades. Lisaks mõrvale uuriti ja seostati tollases black-metali stseenis mitmeid süüdistusi, sealhulgas kirikupõletusi ja muud vägivallaaktiivsus, mis tekitas Norra ühiskonnas ja muusikakogukonnas suurt poleemikat.
Pärand ja mõju
Euronymousi surm tähistas olulist lõpp-punkti Norra black-metali esimeses perioodis ja aitas kaasa nii stseeni romantiseerimisele kui ka hukkamõistule. Tema roll muusiku, promootori ja müüjana mõjutas oluliselt seda, kuidas black metal levis ja sai rahvusvahelise tähelepanu osaliseks. Tema tegevust, mõtteid ja juhtumit on hiljem käsitletud arvukates raamatutes, dokumentaalides ja filmides (nt Michael Moynihani ja Didrik Søderlind'i kirjutatud teos ning filmiline tõlgendus), ning see on olnud teema intensiivsetes aruteludes muusikapoliitika, eetika ja äärmuslike liikumiste kohta.
Kuigi Euronymousi pärand on vastuoluline, jääb tema roll black-metali varajases kujunemises märkimisväärseks: tema tegevus aitas määratleda žanri helilist rammu ja visuaalset esteetikat ning tõstis esile nii loomevabaduse kui ka äärmuslike ideede ohtlikud kõrvalmõjud.
Oluline: Euronymousi elulugu ja surma ümber on palju fakte, aga ka mythos’e ja vasturääkivusi. Mõistete ja sündmuste tõlgendamisel tasub pöörduda usaldusväärsete allikate poole ja eristada dokumenteeritud fakte sensatsioonilistest narratiividest.