Farthing — Inglise veerandpenny münt: ajalugu, väärtus ja omadused

Farthing oli Inglismaa kuningriigi väike münt, mille nimetus tähistas otseselt selle väärtust: veerand penny’t ehk ^1⁄960 naelsterlingit. Sõna "farthing" tuleb anglosaksi feorthingist, mis tähendab neljandikku või neljaosa; see on tõenäoliselt tuletatud vanapõhja sõnast fjorthungr, mis samuti viitab veerandile.

Ajalooline ülevaade

Farthinguid hakati Inglismaal vermima juba keskajal: esimesed teadaolevad farthingud löödi hõbedast 13. sajandil. Nende roll maksevahendina püsis läbi sajandite, kuni Inglismaa ja Suurbritannia Kuningriigi ühinemiseni 1707. aastal ja sellest edasi kogu Suurbritannia raharingluses.

Müntide koostis ja vorm muutusid aja jooksul vastusena inflatsioonile, metallide väärtuse kõikumisele ja praktilistele vajadustele. Varased farthingud olid hõbedased ja väga väikesed; hiljem kasutati eri ajaperioodidel vase-, tina-, pronksi- ja mõnikord ka token‑münte (eraprivatiseeritud või ajutisi münte) vastavalt vajadusele.

Materjalid ja kujundus

• Hõbe: 13. sajandi andmetel olid esimesed farthingud hõbedast, väga pisikesed ja kerged. Need eksemplarid on tänapäeval väga haruldased.
• Vask ja tina: alates varasemast uudisest anti esimesed vaskfarthingid välja kuningas James I valitsemisajal (17. sajand). 17. sajandi lõpus leidus ka tina‑farthinguid.
• Token‑ ja eraemissioonid: 18. sajandil ja hiljem, kui ametlikku väikest vahetusraha nappis, ilmnesid palju teenus‑ ja kaupluse token’e ning kohalikke lööke.
• Praegune/viimased metallid: 19. ja 20. sajandil kasutati peamiselt vase‑ või pronksisulameid ning kujundused kujutasid tavaliselt troonivat või istuvat kuningat/kuningannat mündi esiküljel ja traditsiooniliselt Britannia kujutist või teisi sümboleid tagaküljel.

Mõõtmed ja tunnusjooned

Varased hõbedased farthingud olid väga peened — umbes 10 millimeetri läbimõõduga ja kaaluga veidi üle 0,4 grammi — mistõttu on säilinud isendid nüüd haruldased ja väikesed fragmendid võivad olla kergesti kahjustunud. Hilisemad vask‑ ja pronksfarthingud olid suurema läbimõõduga ja kaaluga, nõudluse ja praktilisuse tõttu vastavalt kohandatud.

Funktsioon ja ringlus

Farthing oli igapäevane väikeste ostude maksevahend (nt leiva‑ või ajalehepoole osa), kuid 20. sajandi keskel oli selle ostujõud oluliselt langenud. Madal nimiväärtus ja kasvav hinna‑ ning tarbijapõhine inflatsioon tegid mündi järjest vähem praktiliseks.

Väärtuse vähenemine ja taganemine

20. sajandi esimesel poolel survestas farthingi väike ostujõud selle järkjärgulist väljasuremist ringlusest. 1950. aastate keskel peatusid farthingi regulaarne vermimine ning lõpuks kaotas münt ametliku seadusliku maksevahendi staatuse 1. jaanuaril 1961.

Kogumine ja väärtus tänapäeval

Tänapäeval on farthingud huvipakkuvad numismaatikutele. Müntide väärtus sõltub peamiselt:

• mündi vanusest ja tüübi haruldusest (eriti haruldased on varased hõbedast eksemplarid),
• säilitusest (mündi seisukord on määrav),
• mündi metallist ja eriväljaannetest (tokenid, provaalised jms võivad olla väärtuslikud kollektsionääridele).

Kollektsionäärid ja hindamisjuhendid annavad detailsema info hinnatasemete kohta konkreetsete aastate ning tüüpide puhul; soovitatav on konsulteerida müntide kataloogide või professionaalse hindajaga, kui on huvi haruldase exemplari müümise või ostmise vastu.

Kokkuvõttes, farthing on oluline osa Inglismaa ja Suurbritannia rahaloost: algselt keskajal kasutatud hõbedane väikeühik, mis aja jooksul muutus materjalide ja kujunduste poolest ning lõpuks seetõttu, et tema ostujõud muutus väikeseks, eemaldati ringlusest 20. sajandi teisel poolel. Säilinud eksemplaridel on nii ajalooline kui ka kollektsionääriline väärtus.

Küsimused ja vastused

K: Mis on fåröo?

K: Kust on pärit sõna "farthing"?

K: Millal hakati Inglismaal esimest korda farthingit vermima?

Küsimus: Millal lõppes farthingide kasutamine?

K: Millest valmistati varased farthingid?

K: Millest valmistati hilisemad farthingad?

Küsimus: Miks vermiti Briti farthingi viimast korda 1953. aastal?

Otsing