Geograafia

Andidžani piirkond on piirkond Usbekistanis, mis asub riigi idapoolses osas Fergana oru alumises ja tihedalt asustatud osas. Piirkond piirneb Namangani ja Fergana piirkondadega ning riigiga Kõrgõzstan. Tänu heale viljakale pinnasele ja laiale niisutussüsteemile on piirkond üks Usbekistani viljakamaid põllumajanduspiirkondi. Andidžani piirkond moodustab umbes 1% kogu Usbekistani pindalast, mis teeb selle pindalalt väikeseks, kuid rahvaarvult tihedalt asustatud.

Rahvastik ja keel

Andidžani piirkonnas elab ligikaudu 3 000 000 inimest, mistõttu on selle rahvastikutihedus suurem kui üheski teises Usbekistani piirkonnas. Suurem osa elanikkonnast räägib usbeki keelt; piirkonnas on ka vähemusrahvusi ja kontakte naaberriigi rahvustega. Andijoni piirkonna pealinn on Andijon.

Haldus ja juhtimine

Piirkonnas on 14 haldusüksust, 11 linna ja 95 küla. Piirkonna hokim on Šuhratbek Abdurahmonov. Kohalik omavalitsus vastutab nii linnade kui ka maaliste kogukondade teenuste ja arengu eest.

Majandus ja tööstus

Majandus põhineb peamiselt põllumajandusel, toiduainetetööstusel ja kergemal masinatööstusel. Tänu Fergana oru viljakusele kasvatatakse siin palju erinevaid kultuure:

  • põhilised vilja- ja köögiviljakultuurid (n.ö. teravili, köögiviljad);
  • puuviljad ja marjad, kuhu kuuluvad tuntud magusad arbuusid ja melonid;
  • puuviljade kuivatamine ja konservitööstus;
  • tekstiili- ja rõivatööstuse väiksemad ettevõtted ning toiduainete töötlemine.

Põhiala on siiski põllumajandus, kuid piirkonnas tegutsevad ka ettevõtted, mis kasutavad kohalikke loodusvarasid tootmises ja materjalides.

Loodusvarad

Piirkonnas leidub mitmeid loodusressursse, mida on majanduses ära kasutatud:

  • nafta ja maagaas – väiksem mahult võrreldes Usbekistani peamiste nafta- ja gaasipiirkondadega, kuid siiski tähtsad kohaliku energiavarustuse ja tööstuse jaoks;
  • lubjakivi – kasutusel ehitusmaterjalina ja teistes tööstusharudes.

Ajalugu

Andidžanil on pikk ajalugu. Linn on tuntud ka kui kuulus sünnipaik Zahir-ud-din Muhammad Baburi (Babur), kes asutas hiljem Mogulite impeeriumi Indias. 1902. aastal hukkus Andijanis toimunud maavärinas üle 4000 inimese, mis oli piirkonnale suur tragöödia.

20. sajandil oli piirkond osa Nõukogude Liidust (1924–1991), mil religioon ja mošeed pidid vastu pidama ateistliku valitsuse survele. Kuigi nõukogude ajal paljud mošeed suleti ja religioosne tegevus piirati, on tänapäeval enamik inimesi taas islamiusulised.

2005. aastal toimusid Andijanis suured rahutused ja protestid, mille tagajärjel oli piirkond rahvusvahelise tähelepanu all ning sündmused mõjutasid kohalikke olusid pikemaks ajaks.

Transport ja ühendused

Andijonil on head tee- ja raudteeühendused teiste Fergana oru keskuste ja Usbekistani suuremate keskustega. Piirkond asub lähedal rahvusvahelisele piirile, mis muudab selle oluliseks kaubandus- ja liikumissõlmeks piirialade suhtluses Kõrgõzstaniga. Kohalikud teed ning taristu toetavad põllumajanduse ja kaubanduse toimimist.

Kultuur ja turism

Andijanis on elav kultuurielu: turud (bazaar'id), käsitöö ja kohalikud toidud kuuluvad igapäevaellu. Piirkonna ajaloolised paigad, muuseumid ja Baburi pärandi jäljed pakuvad huvi nii kohalikule kui ka väljaspoolt tulevale külalisele. Kuigi massiturism ei ole võrreldav mõne teise Usbekistani turismiobjektiga (nt Samarkand või Bukhara), on Andijan oluline kultuurikeskus Fergana orus.

Keskkond ja probleemid

Täppispõllumajandus ja laialdane niisutus on Fergana oru viljakuse aluseks, kuid nendega kaasnevad ka keskkonnaprobleemid nagu sooldumine ja veevarude kasutus. Piirkond tegeleb ka sotsiaalsete ja majanduslike väljakutsetega, mis on seotud tiheda asustuse, töökohtade loomise ja ressursside jagamisega.

Kokkuvõte

Andidžani piirkond on Usbekistani väiksem, kuid väga rahvarohke ja majanduslikult tähtis osa — eriti põllumajanduse, toiduainetööstuse ja kohalike loodusvarade tõttu. Piirkonna rikkalik ajalooline pärand, intensiivne põllumajandus ja strateegiline asukoht Fergana orus teevad sellest olulise regiooni nii riigisiseselt kui ka piirkondlikult.