Kerasparv
Gloobulaarhunnik on sarnase vanusega tähtede rühm, mis sageli tiirleb ümber galaktika keskse kühmu. Gravitatsioon hoiab kobarad koos ja annab neile nende kerakujulise kuju. Klastrite keskuse suunas on palju tähti suhteliselt väikeses ruumis.
Gloobulaarhaagid esinevad galaktika halos ja kettas. Halos olevad kobarad sisaldavad palju rohkem tähti ja on palju vanemad kui kettas olevad vähem tihedad avatud kobarad. Gloobulaarhaagid on üsna levinud: Linnuteel on teadaolevalt umbes 150-158 gloobulaarhaagi. Suurtes galaktikates võib neid olla rohkem: Andromedas võib olla koguni 500.
Mõnedes hiiglaslikes elliptilistes galaktikates, eriti neis, mis asuvad galaktikakogumite keskpunktides, nagu näiteks M87, on kuni 13 000 kerakondlikku galaktikakogumit. Need kerakondlikud kobarad tiirlevad galaktika ümber tohutu kauguseni, 40 kiloparekti (umbes 131 000 valgusaastat) või kaugemale.
Igal piisava massiga galaktikal Kohalikus grupis on oma kerakujuline hulk ja peaaegu igal uuritud suurel galaktikal on oma kerakujuline hulk. Sagittarius'e kääbusgalaktikad ja Canis Major'i kääbusgalaktikad näivad olevat annetamas oma seotud kobarikogumeid (näiteks Palomar 12) Linnuteele. See näitab, kuidas paljud selle galaktika kerakujulised kobarad võisid minevikus omandada.
Scorpiuse tähtkujus asuv Messier 80 kerakond on Päikesest umbes 28 000 valgusaasta kaugusel. Selles on mitusada tuhat tähte.
Vaatluse ajalugu
| Varajased gloobulaarhallide avastused | ||
| Klastri nimi | Avastatud | Aasta |
| M22 | Abraham Ihle | 1665 |
| Edmond Halley | 1677 | |
| M5 | Gottfried Kirch | 1702 |
| M13 | Edmond Halley | 1714 |
| M71 | Philippe Loys de Chéseaux | 1745 |
| M4 | Philippe Loys de Chéseaux | 1746 |
| M15 | Jean-Dominique Maraldi | 1746 |
| M2 | Jean-Dominique Maraldi | 1746 |
Esimene avastatud kerakujuline tähtede kogum oli M22 aastal 1665, kuid üksikuid tähti kerakujulises kogumikus ei nähtud enne, kui Charles Messier täheldas M4. Tabelis on esitatud kaheksa esimest avastatud gloobulaarset täheparve. M enne numbrit viitab Charles Messier' kataloogile, NGC aga New General Catalogue'ile.
William Herschel alustas 1782. aastal suuremate teleskoopide abil vaatlusprogrammi ja suutis lahutada tähed kõigis 33 teadaolevas kobarjas. Lisaks sellele leidis ta veel 37 täiendavat kobarat. Herscheli 1789. aasta kataloogis, mis on tema teine kataloog, kasutas ta esimesena nende kirjelduses nimetust kobarlikuhunnik (globular cluster).
Avastatud kerakujulised kobarad kasvasid jätkuvalt, ulatudes 1915. aastal 83, 1930. aastal 93 ja 1947. aastaks 97 kobarani. Praeguseks on Linnutee galaktikas avastatud 152 kobarlikku kobarat, mis on hinnanguliselt 180 ± 20. Arvatakse, et need täiendavad, avastamata kobarakustrid on peidetud Linnutee gaasi ja tolmu taha.
Küsimused ja vastused
K: Mis on gloobulaarhaare?
V: Gloobulaarhaare on sarnase vanusega tähtede rühm, mis tiirleb ümber galaktika keskse bulgaari.
K: Mis hoiab gloobulaarseid kogumikke koos?
V: Gravitatsioon hoiab gloobulaarseid kogumikke koos.
K: Miks on kerakujulised kogumid kerakujulised?
V: Gravitatsioon annab gloobulihunnikutele nende sfäärilise kuju.
K: Kus galaktikas esinevad kerakujulised kobarad?
V: Keraamilised kobarad esinevad galaktika halos ja kettas.
K: Kui palju on teadaolevalt Linnutees gloobulaarseid kobaraid?
V: Linnutees on umbes 150-158 teadaolevat gloobulaarhaarat.
K: Kas kõikidel suurtel galaktikatel on kobarlike kobarate süsteem?
V: Jah, peaaegu kõikidel uuritud suurtel galaktikatel on mingi kerakujulise kobarikujude süsteem.
K: Milline on Sagittariuse kääbusgalaktika ja Canis Major'i kääbusgalaktika suhe Linnutee kobarikogumitega?
V: Sagittarius'e kääbusgalaktikad ja Canis Major'i kääbusgalaktikad näivad olevat annetamas Linnuteele oma seotud kerakujulisi kogumikke (näiteks Palomar 12).
