Koordinaadid: 40°40′37″N 117°13′55″E / 40.67693°N 117.23193°E / 40.67693; 117.23193

Suur Hiina müür on iidne kaitse- ja piiristruktuur Hiinas, mis koosneb mitmest eri aegadel ja eri kohtades ehitatud müürist ning fortifikatsioonide kettist. Müüri osi on ehitatud ja uuendatud sadu ja isegi tuhandeid aastaid kestvalt, kasutades ajalooliselt peamiselt tihendatud mulda (rammed earth), kive ning hilisemal ajal telliseid ja lubivormi. Tänapäevasel restaureerimisel on mõnes kohas kasutatud ka modernseid materjale, näiteks tsementi, kuid see ei kuulu antiiksete ehitusviiside hulka.

Ajalugu

Esimesed piirimuurid ja kindlustused Hiina põhjaosas pärinevad juba rauaajast ja Warring States'i (võitlusrikaste riikide) perioodist (ligikaudu 7.–3. saj eKr), kui eri riigid ehitasid eraldusmüüre oma territooriumite kaitseks. Ühendamine ja suuremahulise lineaarse kaitsesüsteemi rajamine algas Qini dünastia ajal pärast seda, kui riigid 3. sajandil eKr liideti. Selle perioodi tähtsaim ehitaja oli keiser Qin Shai Hongi (tuntud ka kui Qin Shi Huang), kelle käsul ühendati ja laiendati paljusid varasemaid müüriosasid.

Hiljem on müüri ümberehitanud ja tugevdanud mitmed dünastiad, eelkõige Mingi dünastia (1368–1644), kelle ajal ehitatud ja renoveeritud lõigud moodustavad suure osa tänapäeval tuntud ja vaatavatest osadest. Seetõttu nimetatakse tänapäevast nähtavat suuremat osa tihti Mingi müüriks.

Mõõtmed ja statistika

2012. aasta Hiina arheoloogilise ja geodeetilise ülevaatuse andmetel ulatus kogu Suure Hiina müüri pikkus ligikaudu 21 196 kilomeetrini (21 196,18 km), kui arvestada kõiki müüriosu, kalle, tranšee ja muid konstruktsioone. Müüri kõrgus ja laius varieeruvad suuresti sõltuvalt lõigust ja ehitusajast:

  • pikkus: ligikaudu 21 000 km kõikide lõikude kokkuvõttes;
  • kõrgus: tavaliselt mõnest mehest kuni 10–15 meetrini kõrgemate linnuste puhul, Mingi lõikudel keskmiselt mitu meetrit (hästi säilinud osadel kuni umbes 7–8 m või rohkem);
  • laius: aluselt mitme meetri kuni üldise värava- ja kindlustuslõikude puhul suurema laiusega — paljud Mingi lõigud on piisavalt laiad, et võimaldada sõdurite ja varustuse liikumist ja paigaldada hobuseid ja käru.

Müüri ääres on hinnanguliselt tuhandeid vaatlustorne ja tornikesi; mõnedes allikates mainitakse umbes 7 000 vahitorni. Lisaks on olemas plokkmaju (garrison barracks), linnused, väravad ja suitsusignaalide (beacon) saatmise jaoks mõeldud tornid.

Arhitektuur ja ehitusviisid

Sõltuvalt piirkonnast ja ajastust kasutati erinevaid ehitusmeetodeid:

  • tihendatud muld (rammed earth) — levinud varasematel perioodidel, eriti mägistel ja sisealade lõikudel;
  • kividest ja paekivist killustik — kasutati kohtades, kus kivi oli kättesaadav;
  • tellised ja lubimörd — laialdaselt kasutusel Mingi dünastia ehitustöödel, mis andsid tugevama ja vastupidavama konstruktsiooni;
  • vahitornid ja signaalitornid — ehitati strateegiliselt künkastel ja piirilahendustes, et võimaldada vahetute hoiatussignaalide edastamist suitsu, tule või laternatega.

Müüritöödes on kasutatud kohalikku maastikku: mäetipud, kurud ja jõed integreeriti kaitsesüsteemi osana, muutes konstruktsiooni nii loodusliku takistuse kui ka teekonna jälgimise vahendiks.

Eesmärk ja tähtsus

Peamised eesmärgid olid:

  • kaitsta maad sissetungijate ja rändrahvaste vastu;
  • reguleerida piiriületust ja kaubandust, sh takistada salakauplemist ja röövimisi;
  • näidata keskvalitsuse jõudu ja korraldustööd — müür oli ka poliitiline sümbol.

Kaitse, säilitamine ja turism

Paljud Suure müüri lõigud on tänaseks heas korras ja ümberkujundatud turistide vastuvõtuks (populaarsed külastuspiirkonnad on näiteks Badaling, Mutianyu, Jinshanling ja Simatai). Samas on palju osi lagunenud või hävinud loodusjõudude ja inimtegevuse tõttu — kivide ja telliskivide eemaldamine, põllumajandus ning nõrk taastamine on kahjustanud mitmeid alasid. UNESCO lisas Suure Hiina müüri maailmapärandi nimekirja 1987. aastal ning mitmed säilitamis- ja uurimisprojektid püüavad kaitsta ning paremini dokumenteerida seda mahukat pärandit.

Kuigi Suur Hiina müür on üheks tuntumaks ajalooliseks ehitiseks maailmas ja sümboliseerib Hiina pikaajalist ajalugu, tuleb selle säilitamisel tasakaalustada turismi huvid ja ajalooliste materjalide autentsus ning vältida liiga agressiivseid või anomaalseid restaureerimistöid.