Gryphaea — väljasurevad austrid (kuradi varbaküüs) ja fossiilid

Gryphaea (kuradi varbaküüs) on väljasurev austriperekond, mis kunagi oli väga levinud väljasurevate austrite seas ja on tänapäeval tuntud peamiselt oma rohkete kivististe järgi. Tegemist on mereliste kahepoolmeliste molluskitega perekonnast Gryphaeidae, kelle kestad jätavad kivististena selged kasvuribad ja iseloomuliku kõverduse.

Gryphaea oli oma leviku tipus jura- ja kriidiajastul, elades madalates, sageli soojades ja mudastes troopilistes meredes, kus nad asusid tihti massiliselt laialt levinud austriaaladel. Mitmete liigi kivistised on hästi säilinud ja leitud näiteks Lõuna-Inglismaa jura rannikul ning Ameerika Ühendriikide vana Sundance'i mere äärealadelt. See perekond elas väga kaua, kuid suri välja umbkaudu 34 miljonit aastat tagasi (mya), järelikult olid nad edukad mitmes geoloogilises ajastus.

Morfoloogia ja eluviis

Austri kest koosneb kahest "klapist": suuremast, tugevalt kumerast alumisest koorest (tavapäraselt kutsutud "varbakooraks") ja väiksemast, suhteliselt lamedamast ülemisest koorest ehk "kaane". Looma pehmed osad paiknesid kahe koore vahelises lõigus, nagu tänapäeva austridki. Koorikutel on tavaliselt silmatorkavad kasvuribad ja kihid, mis näitavad vanust ning kasvutingimuste muutusi. Suurem kumer koor surub või istub sageli mudas merepõhjas; mõned liigid kinnituvad alumise kestaga tahkele aluspinnale, teised lebavad lihtsalt kihina pehmel põhjapinnal.

Käitumine ja ökoloogia

Gryphaea olid filtreerijad: nad sõid vee läbi sessiilse eluviisi käigus atmosfäärivoolu ja toitsid vees hõljuvast planktonist ja orgaanilisest osakesest. Tihti esinesid nad suurtes populatsioonides, mis kujutasid endast olulist osa kohaliku ökosüsteemi biomassist. Nende kohastumine mudastele või liivastele põhjadele ja võime moodustada tihedaid kolooniaid aitas neil püsida erinevates keskkonnatingimustes.

Fossiilide tähtsus ja leidmine

Gryphaea-kivistised on levinud väljakaevamistel ja rannikualadel ning on populaarne leid nii teadlaste kui ka harrastusfossiilide korjajate seas. Neid kasutatakse vahel ka lokaalseks vanust määravaks tunnuseks (lokaalsed indikaatorid), kuna mõned liigid olid iseloomulikud teatud geoloogilistele kihtidele. Heas korras kivististe puhul paistavad välja kasvuribad ja kestastruktuur, mis aitavad kaasa liigi määramisele. Kui lähete fossiile otsima, tähelepanelik tasapinnaliste kihistike ja vanade meresetete aladel — näiteks jura rannikul — võib leida palju näiteid.

Nimetus ja määramine

Eesti rahvapärane nimi kuradi varbaküüs peegeldab alumise koore tugevat kõverust ja küüniselikku kujundit. Lihtsaim viis Gryphaea tuvastamiseks on tähele panna suurt, tugevalt kumerat alumist plaati ja väiksemat ülemist plaati koos selgete kasvuribadega. Sarnaste perekondade, näiteks Exogyra vahel võivad eristuseks olla kuidagi erinev kõverdus, kihi paksus ja kinnitumisviis. Erinevad liigid võivad kasvada mõnest sentimeetrist mitme kuni paari kümne sentimeetrini üle ühe kesta läbimõõdu.

Kokkuvõttes on Gryphaea huvitav näide pikaajalisest ja edukast austriperekonnast, mille kivistised annavad väärtuslikku teavet iidsete merekeskkondade ja eluvormide kohta.

Küsimused ja vastused

K: Mis on gryphaea?

K: Kus leidub tavaliselt Gryphaea fossiile?

K: Mis liiki mollusk on Gryphaea?

K: Millal oli Gryphaea oma tippaeg?

K: Millal Gryphaea välja suri?

Küsimus: Milline on austrite kestade struktuur?

K: Kus istus Gryphaea?

Otsing