See artikkel räägib Türgis asuvast linnast. Etruskide jumala kohta vt Ani.

Ani (armeenia keeles Անի, ladina keeles Abnicum) on hävinud ja asustamata keskaegne linnakoht Türgis. See asub Kars'i provintsis, Armeenia piiri ääres. See oli kunagi keskaegse Armeenia kuningriigi pealinn, mis hõlmas suurt osa tänapäeva Armeeniast ja Türgi idaosast.

Oma hiilgeaegadel oli Ani rahvaarv 100 000-200 000 inimest ja see oli Konstantinopoli, Bagdadi ja Kairo konkurent. Kaua tagasi oma hiilguse ja hiilgavuse poolest tuntud Ani on sajanditeks hüljatud ja suures osas unustatud.

Ajalooline ülevaade

Ani hakkas märkimisväärselt kasvama 9.–11. sajandil, kui selle ümbruses valitses Bagratidide dünastia ja linnest sai nende kuningriigi tähtis poliitiline ja kaubanduslik keskus. Ani asub looduslikult kaitsvas paigas kõrgel kaljuriidal, mille äärmistel voolab Arpaçay (Akhurian) jõgi, mis moodustab osaliselt Türgi ja Armeenia vahelise piiri.

10. ja 11. sajandil saavutas Ani suursuguse arhitektuuri, kunstilise mitmekesisuse ja elujõulisuse, olles oluline peatänav kaupmeestele, kes sõitsid üle Kaukaasia ja Lähis-Ida. Linn vahetas võimu mitme riigi vahel: peale armeenlaste valitsesid seal hiljem seldžukid, grusiinid (georgialased), mongolid ja teised võimud. 1064. aastal vallutas Ani seldžukivõim ja see tähistas linna jõuline allakäiku.

Arhitektuur ja varemed

Ani varemed annavad hea ülevaate keskaegsest armeenia arhitektuurist: seal on pealinnakindlustus, kirikud, kabelid, paleed, turuplatsid, vannid ja kaubahooneid. Kuulsaimad ehitised on Ani katedraal (10. sajandist), Püha Gregoriuse kirik (Tigran Honentsi kirik), aga ka mitu teist ristpõhiplaaniga kirikut ning uhked linnamüürid ja kindlus.

Arhitektuuril on iseloomulikud kividetailid, läbilõiked ja nikerdused ning ehitistes kasutati sageli kohalikku tuhmroosat või halli vulkaanilist kivi (tuff). Ani on saanud hüüdnimeks „1001 kirikut“, mis rõhutab linna tihedat religioosset ja kiriklikku hoonestust, kuigi see number on pigem kujundlik.

Hiilgeaeg ja langus

Ani hiilgeaeg kestis peamiselt 10.–11. sajandil, kuid mitmed tegurid viisid selle languseni: sõjad ja vaenutegevus, majanduslikud muutused kaubateedel, poliitilised ümberkorraldused piirkonnas, sagedased maavärinad ning lõpuks ka rahvasteränne. Märkimisväärne maavärin 1319. aastal ja edasised vallutused ja rahutused kiirendasid linna hülgamist. 14. sajandiks oli Ani suurel määral mahajäetud ja varemetes.

Arheoloogia, kaitse ja maailmapärand

Alates 19. sajandist on Ani varemeid uuritud ja dokumenteeritud erinevate arheoloogide ja teadlaste poolt. Kaevamisi ja dokumenteerimist on teostanud nii Vene, Armeenia kui ka hiljem Türgi arheoloogid. Tänapäeval kuulub Ani olulise kultuuripärandina rahvusvahelisele huvile: 2016. aastal lisati Ani UNESCO maailmapärandi nimekirja (World Heritage).

Samal ajal seisab Ani silmitsi mitmete säilitamis- ja konserveerimisprobleemidega: ilmastikutingimustest tingitud erosioon, liigne avalik juurdepääs, vandalism, limiteeritud rahastamine ning geopoliitilised pinged, kuna paik asub Armeenia–Türgi piirialal ja seega on kultuuriline pärand tundlik teema. Türgi ametkonnad on viinud läbi stabiilsus- ja taastamistöid, kuid säilitustööd vajavad jätkuvat rahalist ja teaduslikku panust.

Külastamine ja tähendus

Ani on tänapäeval populaarne sihtkoht ajaloohuvilistele ja turistidele, kes reisivad Karsist. Arvestada tuleb, et tegemist on piirialaga ja ligipääs võib sõltuda hooajast ning kohaliku halduse korraldustest. Vaatamata sellele on Ani varemed unikaalne meeldetuletus Kesk-Ida ja Kaukaasia keskaegsest linnaplaneerimisest, religioossest ja kultuurilisest mitmekesisusest ning olulise tähtsusega nii Armeenia kui ka laiemalt maailmapärandi kontekstis.

Ani varemete uurimine ja säilitamine jätkub, ning linn jääb üheks meeldejäävamaks ja kujutlusvõimelisemaks arhitektuuriliseks ja ajalooliseks paigaks regiooni ajaloos.