Helix — Euroopa maismaatigude perekond: aiatigu, söödav Rooma tigu

Helix — Euroopast ja Vahemere piirkonnast pärit aiatigu ja söödav Rooma tigu (escargot): bioloogia, eluviis, levik, aiakahjurid ja kulinaarne väärtus.

Helix on suurte õhku hingavate maismaatigude, maismaas elavate kopsuliste limuste perekond.

Sugukond Helix on tuntud alates oligotseenist. See perekond on kodumaine Euroopas ja Vahemerd ümbritsevates piirkondades.

Tuntuimad liigid on Helix aspersa, tavaline või pruun aiatigu, ja Helix pomatia, Rooma tigu, Burgundia tigu või söödav tigu. H. pomatia ja mõningaid teisi liike süüakse escargot'idena.

Helix-tigusid on toodud üle kogu maailma, kus mõned neist, eriti H. aspersa, on muutunud aiakahjustajateks.

Selle perekonna tigud loovad ja kasutavad paaritumise ajal armunooled.

Helixi tigud eelistavad jahedat ja niisket keskkonda, sest nad kuivavad kergesti. Tigud on kõige aktiivsemad öösel ja pärast vihma. Ebasoodsate tingimuste ajal jääb tigu oma karbi sisse, tavaliselt kivide või muude peidikute alla, et vältida röövloomade poolt avastamist. Kuivas kliimas kogunevad tigud loomulikult veeallikate, sealhulgas kunstlike allikate, näiteks kliimaseadmete heitvee väljalaskeavade lähedusse.

Tavaline aiatigu (Helix aspersa) on taimtoiduline. Need tigud on võimelised seedima enamikku taimsetest taimedest, sealhulgas porgandit ja salatit. Neil on ka spetsiaalne sümbioosibakterite kultuur, mis aitab nende seedimist, eriti lagundades polüsahhariidi tselluloosi lihtsateks suhkruteks.

Kirjeldus

Helix-perekonna tigud on tavaliselt suured ja jämeda koorega. Koore kuju on enamasti ümaralt spiraalne, värvus varieerub helepruunist tumedama triibulisuseni sõltuvalt liigist ja isendist. Täiskasvanud Helix-liikide kestade läbimõõt on tüüpiliselt mõnest sentimeetrist kuni umbes 3–5 cm või suurem — näiteks Helix pomatia on suhteliselt suur liik. Tigudel on hingamiseks arenenud paliaalne kops, mis võimaldab neil maismaal edukalt elada.

Levik ja elupaik

Algupäraselt on Helix-liigid levinud Euroopas ja ümber Vahemere. Inimtegevuse kaudu on mitmeid liike (eriti Helix aspersa) eksporditud ja levinud paljudesse teistele mandrite piirkondadesse, kus nad võivad muutuda invasiivseks. Eelistatud elupaigad on niisked aiamaad, põllud, metsaservad ja aedade varjulisemad osad — paigad, kus leidub piisavalt varju ja toitu.

Toitumine ja seedimine

Helix-tigud on peamiselt taimtoidulised, nad söövad värsket taimestikku, närtsinud lehti, vetikaid ja mõnikord ka seeni või orgaanilist lagunevat ainet. Näiteks võivad nad kahjustada aiasaadusi nagu porgandit ja salatit. Tigudel on soolestikus olemas sümbiootilised bakterid (sümbioosibakterite kultuur), mis aitavad lagundada tselluloosi ja muid taimset päritolu kompleksseid koostisosasid.

Paljunemine ja käitumine

Paljud Helix-liigid on hermafrodiidid — iga tigu omab nii isas- kui emastunnuseid, kuid tavaliselt toimub vastastikune ristviljastus kahe isendi vahel. Paaritumise juures on tähelepanuväärne fenomen armunooltest ehk "love darts": enne suguelundite kokkupuutumist võib tigu torkida partnerit lubjastunud noolekesega. See käitumine ei ole toitumis- ega kaitseakt, vaid see mõjutab partneri hormonaalset vastust ja suurendab tõenäosust, et tigu viljastab rohkem mune.

Pärast viljastumist hauduvad munad mullasse või muusse niiskesse substraati — munade arv ühes pesakonnas võib olla mõnikümmend kuni sadu, sõltuvalt liigist ja tingimustest. Noored tigu arenevad aeglaselt ja saavad täiskasvanuks tavaliselt mitme kuu kuni aasta jooksul sõltuvalt kliimast.

Suhted inimestega: escargot, majanduslik tähtsus ja kahjud

Mõned Helix-liigid, eelkõige Helix pomatia, on tuntud toidulaual (escargot). Neid kasvatatakse ja korjatakse toiduks — seda tegevust nimetatakse helikikultuuriks. Samas on teised liigid, nt Helix aspersa, sageli aiakahjurid, kes söövad kultuurtaimi ja taimede lehti, põhjustades majanduslikku kahju aedades ja kasvuhoonetes.

Mõnes riigis on looduses esinevate Helix-liikide korjamine või kaubandus reguleeritud või piiratud, et vältida ülekorjamist ja säilitada looduse populatsioone.

Ärajätmine ja kontroll

Kui Helix-tigusid peetakse kahjuriteks, kasutatakse erinevaid juhtimisvõtteid, mis võiksid hõlmata:

• mehaanilist koristust (tõstukakem päevavalguses või pärast vihma);
• barjääride paigaldamist ümber kasvuhoonete ja taimede (nt pitsid, terashaaratsi jmt);
• püüdjaht (õlledest tehtud püünised, kus tigu ujub sisse ja hukkub, või kommertspüünised);
• bioloogilisi kontrollimeetodeid — looduslikud röövloomad (linnud, siilid, konnad) ja kahjurit piiravad mikroorganismid;
• keemilisi vahendeid kasutatakse harvem ja vastutustundlikult, eelistades vähemkeskkonnakahjulikke aineid (nt raudfosfaat) ja järgides kohalikke juhiseid ning piiranguid.

Ökoloogiline roll ja kaitse

Helix-tigud mängivad olulist rolli ökosüsteemides: nad aitavad lagundada taimset ainet, osalevad toitainete ringluses ja on paljude röövloomade toiduallikaks. Samas võib ülelevik või invasiivsus põhjustada loomulikus ökosüsteemis tasakaalu häireid. Mõnede Helix-liikide seisund võib olla ohustatud kohaliku ülekorjamise või elupaikade kadu tõttu, mistõttu on tähtis kombineerida majandamist ja kohalikke kaitsekavale.

Kokkuvõte

Helix on oluline ja mitmekülgne maismaatigude perekond, mille liikide hulgas leidub nii aeda kahjustavaid liike kui ka toiduks kasvatatavaid liike. Nende bioloogia — ajalugu alates oligotseenist, eelistus jahedate-niiskete elupaikade vastu, toitumine taimsel toidul ning eriline paaritumiskäitumine armunooltega — teeb neist huvitava ja ökoloogiliselt tähtsa grupi nii looduses kui inimeste mõjutatud maastikel.

Küsimused ja vastused

Küsimus: Mis on suurte õhku hingavate maismaatigude sugukond?

K: Kus on Helixi tigud kodumaised?

K: Millised on mõned näited selle perekonna liikidest?

K: Kuidas paarituvad selle perekonna tigud?

K: Millist keskkonda nad eelistavad?

K: Millal on need olendid kõige aktiivsemad?

Otsing