Taiwani ajalugu ja poliitika: alates asustusest kuni demokraatiani

Avasta Taiwani ajalugu ja poliitika: asustusest, Qingi- ja Jaapani perioodidest kuni Guomindangi, demokraatia arengute ja kaasaegsete poliitiliste konfliktideni.

Taiwan (miinus Pescadores) on saar Ida-Aasias, mille ajalugu on mitmekihiline ja mille kultuuris on segunenud põlisrahvaste, mandri‑Hiina ja välismaiste mõjude jooned. Saare esimesed elanikud olid austronesia keelega seotud põliskogukonnad, kelle sugulust museabi õigustab ookeanilastega; hilisemate sajandite jooksul toimusid ka kontaktid ja segunemine mandri‑Hiina elanikega. 17. sajandi algusest alates hakkasid Taiwanile saabuma suuremad massid mandrihiinlasi, peamiselt Fujianist ja Guangdongist pärit talunikud ja käsitöölised, kelle seas olid nii hoklo (minnan) kui ka hakka rühmad. Põlisrahvad elasid peamiselt saare mägistes ja idaosades ning paljusid nende keeli ja kombeid hakati marginaliseerima koloniseerimise ja migratsiooni käigus.

Euroopa ja Ming‑aegne periood

17. sajandil tulid Taiwanile eurooplased: hollandlased ja lühiajaliselt ka hispaanlased rajasid kauplemisjaamu ning kolonisaatorite mõju tõi kaasa uued kaubateed, põllumajandusmeetodid ja konfliktid. Hollandlased valitsesid saare osasid kuni 1662. aastani, mil mandri‑Hiinast pärit sõjakäsku saatis Zheng Chenggong (sageli tuntud kui Koxinga), kes ajas hollandlased välja ja rajas Kuangtungi kangelaste ja Mingdünastia truude toetajate keskel ajutise võimu — nn Tungningi riigi (Kingdom of Tungning). See riik püsis kuni Qingide sissetungini 1683. aastal.

Qing‑dünastia periood

Pärast 1683. aastat liideti Taiwan ametlikult Qing‑Hiina impeeriumi koos mandriga. Qingide valitsemise ajal suurenes mandri‑hiinlaste sissevool: paljud rajasid põllumajanduslikke asundusi läänerannikule, mis põhjustas maaprobleeme, põlisrahvaste ümberasustamist ja vahel ka vägivallakirjeldusi. Selle perioodi lõpuks oli saarel selge hiinlastest asunike enamus. Taiwan jäi Qingide Hiina osaks kuni 1895. aastani, mil pärast Hiina‑Jaapani sõda loovutas Qing‑valitsus selle ning teisi alasid Jaapanile (Tsimonoseki leping).

Jaapani okupatsioon (1895–1945)

1895.‑1945. aastani oli Taiwan Jaapani koloonia. Jaapan viis läbi ulatuslikke moderniseerimisprogramme: ehitati raudteid, sadamaid, koolisüsteeme ning arendati põllumajandust ja tööstust. Sellel perioodil paranes avalik tervishoid ja infrastruktuur, kuid kaasnes ka tugev assimilatsioonipoliitika, keele‑ ja kultuurirepressioon ning kohati julm vastupanu allasurumine kohalike revoltsioonide ja rahvusliku liikumise suhtes. Paljud taiwanlased võtsid osa nii koostööst kui ka vastupanust.

Rahvusrinne, kodusõda ja Vabariik Hiinas

Teise maailmasõja lõppedes 1945. aastal sai Taiwan taas Hiina saatisu all oleva võimu alla — selle vormiliseks esindajaks sai Guomindangi valitsus (Kuomintang, KMT). Kuigi alguses oli see etapp mõneks ajaks olukorra stabiliseerimiseks, puhkes Hiinas uuesti kodusõda kommunistide ja Guomindangi vahel. 1949. aasta kaotuse järel kolis Kuomintang koos oma juhtkonna, osa armeest ja paljude tsiviilametnikega Taiwanile ning tekitas seal erakorralise riigikorra. See valitsus säilitas aja jooksul õiguse kutsuda end ametlikult Hiina esindajaks.

Kõrvalmõjuna kehtestas Kuomintang saarel ranged meetmed: 1949.–1987. aastani kehtis erakorraline seisukord ehk sõjaseisukord ja toimus nii‑öelda “White Terror” (Valge Terror) — poliitiliste vastaste ja kahtlusaluste repressioonid, arreteerimised ning mõrvad, millel olid pikaajalised sotsiaalsed ja kultuurilised tagajärjed. Samas viisid KMTi majandus‑ ja maareformid (sh talupojareformid) kaasa stabiilsema maaomandi ja tööstuse arengu, mis aitas hiljem alustada kiiret majanduskasvu.

Majanduslik areng ja demokratiseerumine

Pärast sõjajärgset stabiliseerumist toimus Taiwanis tugev majandusareng — eksport‑põhine industrialiseerimine andis ajapikku maailmatasemel elektroniika‑ ja tehnoloogiatööstuse (sh mikrolülitused ja pooljuhtide tootmine, ettevõtted nagu TSMC) aluse. Seda fenomeni hakati nimetama "Taiwani imedeks". Kõrge haridustase, investeeringud infrastruktuuri ning ekspordistrateegia olid võtmetegurid.

1980. aastatel muutus valitsus demokraatlikumaks. See areng oli pikk ja pingeline protsess: autokraatlikust režiimist liigutakse samm‑sammult üksikute vabaduste ja institutsioonide avamise suunas, mis võimaldasid erinevatel poliitilistel parteidel avatumalt konkureerida. Demokraatlik Progressiivne Partei saavutas mõju. Aja jooksul vabastati poliitilised vangid, lõppes sõjaseisukord (1987) ja viidi sisse vabad meedia‑, kogunemis‑ ja erakonnavõistluse reeglid; 1996. aastal toimus Taiwani esimene otsene presidendivalimiste fürst, mis oli oluline verstapost demokraatias. Samal ajal kasvas ühiskondlik debatt küsimuste üle, mis puudutasid rahvuslikku identiteeti — kas inimesed peavad end eelkõige taiwanlasteks, hiinlasteks või mõlema segu.

Rahvusvaheline staatus ja tänapäev

Formaalne rahvusvaheline tunnustus Hiina Vabariigiks on alates 1970. aastatest vähenenud, eriti pärast Ameerika Ühendriikide ja paljude teiste riikide diplomaatilise tunnustuse suunamuutust Hiina Rahvavabariigi kasuks (1971. aastal sai Hiina Rahvavabariik ÜRO‑järglase staatuses). Hoolimata sellest toimib Taiwan de facto iseseisva riigina: tal on oma valitsus, seadusandlus, sõjavägi ja välja kujunenud demokraatlikud institutsioonid. Hiina Rahvavabariik peab Taiwani oma territooriumi osaks ja on korduvalt rõhutanud üksuse taastamise vajadust — mõnikord ka jõuproovimise ähvardusega. See tekibki peamiseks geopoliitiliseks pingeks Läänemere‑Aasia ja Aasia‑Vaikse ookeani piirkonnas.

Tänapäeval on Taiwan tuntud tugevate tehnoloogiliste ja majanduslike saavutuste poolest ning säilitab tähtsad kaubandus‑ ja kaitsesuhted mitmete riikidega, sealhulgas Ameerika Ühendriikidega, mis varustavad Taiwanit kaitsevahenditega ja hoiavad piirkonnas stabiilsust ambitsioonika maaritusega (nn ambivalentne poliitika). Taiwani sisepoliitikas määravad suunda peamiselt kaks suurt parteid: Kuomintang (KMT) ja Demokraatlik Progressiivne Partei (DPP), lisaks mitmed väiksemad liikumised ja kodanikuühiskonna organisatsioonid.

Sotsiaal‑ ja identiteediküsimused

Viimastel aastakümnetel on kasvanud taiwanlaste enesemääratlusena "taiwanlus" — see peegeldub nii keelepraktikas (taiwani ja mandariini keele kasutusaosad), poliitilistes eelistustes kui ka rahvuslikus eneseteadvuses. Põlisrahvaste õiguste ja kultuuripärandi säilitamise liikumised on samuti tugevnenud: on alustatud keele- ja haridusprogramme, mis toetavad põlisrahvaste keelte taaselustamist ja õiguste tunnustamist.

Kokkuvõte

Taiwani ajalugu on liikumine põlisrahvaste kultuuri, mandri‑Hiina settimise, välismaiste koloniseerijate mõju, Jaapani moderniseerumise, KMT‑valitsemise ja lõpuks demokraatliku ülemineku vahel. Tänaseks on Taiwan de facto iseseisev, dünaamiline demokraatlik ühiskond, mille poliitiline staatus ja tulevik on jätkuvalt olulised nii regionaalselt kui ka ülemaailmselt. Arutelu Taiwani tuleviku üle — kas liituda mandri‑Hiinaga, säilitada tegelik iseseisvus või leida mingi muu staatus — jääb selle ühiskonna javäliste osapoolte keskseks väljakutseks ning mõjutab oluliselt piirkondlikku julgeolekut ja majanduslikku koostööd.

Hollandi Taiwani

17. sajandil võtsid hollandlased Taiwani kontrolli alla. Sel ajal oli see Hollandi koloonia ja see julgustas hiinlasi sinna elama asuma. Kuni selle ajani oli Taiwanil elanud vähe hiinlasi. Kui rohkem hiinlasi Taiwanile kolis, tekkis konflikt aborigeenidega. Aborigeenid kas abiellusid hiinlastega või kolisid Taiwani lääneosast ära. Hollandi kontrolli ajal oli ka Hispaania lühikest aega Taiwani põhjaosa, kuid hollandlased viisid nad 1642. aastal sealt välja.

18. sajandi Prantsuse kaart

Jaapani reegel

Jaapan näitas esimest korda huvi Taiwani vastu 1870. aastatel. See testis 1871. aastal Qingi dünastia kontrolli tugevust. Taiwani lõunaosas tapsid aborigeenid mõned Okinawa kalurid laevahukust ja Jaapan nõudis kompensatsiooni. Okinawa oli salaja maksnud maksu nii Hiinale kui ka Jaapanile. Sellises olukorras väitis Jaapan, et Okinawa on Jaapani osa ja peab oma rahvast kaitsma. Sõda ei olnud, kuid Hiina teatas, et ei saa kontrollida barbaarseid inimesi. Jaapan kasutas seda ettekäänet, et nõuda Taiwani pärast seda, kui ta võitis Hiinat esimeses Hiina-Jaapani sõjas. Taiwani rahvas mässas ilma Hiina toetuseta ja lõi Formosa Vabariigi, mis kestis umbes aasta. Jaapan purustas Taiwani vastupanu, kuid see oli Taiwani rahvusluse algus.

Kinkaseki vasekaevandus Jaapani võimu all

Küsimused ja vastused

K: Milline on Taiwani ajalugu?

Küsimus: Kes olid esimesed inimesed, kes elasid Taiwanil?

K: Kuidas sai Jaapan kontrolli Taiwani üle?

K: Mis juhtus pärast Teist maailmasõda?

K: Millal saabus Taiwanile demokraatia?

K: Kuidas Hiina praegu oma suhteid Taiwaniga suhtleb?

K: Mis on kriitika selle kohta, kuidas Guomindang kohtles Taiwaini elanikke oma valitsemise ajal?

Otsing