Matemaatikas on injektiivne funktsioon f : A → B, millel on järgmine omadus: iga elemendi b kaasvaldkonnas B korral on kõigest üks element a domeenis A, millel f(a) = b. Teisisõnu ei lange kaks erinevat sisendit sama väljundisse.
Termin injektsioon ja sellega seotud mõisted surjektsioon ja biheksion võttis kasutusele Nicholas Bourbaki. Ta ja rühm teisi matemaatikuid avaldasid 1930. aastatel hulga raamatuid kaasaegse kõrgema matemaatika kohta.
Määratlus(formaalselt)
Võib anda mitu ekvivalenti vormi:
- Kvantoritega: f on injektiivne, kui ∀a1, a2 ∈ A: f(a1) = f(a2) ⇒ a1 = a2.
- Koguste vaatenurgast: iga b ∈ B-l on hulk {a ∈ A | f(a) = b} suurusega kas 0 või 1 (st mitte rohkem kui üks element).
- Erinevate väärtuste eristamine: kui a1 ≠ a2, siis f(a1) ≠ f(a2).
Põhiomadused
- Vasak-inversi olemasolu: f on injektiivne täpselt siis, kui eksisteerib funktsioon g: f(A) → A, mille korral g ∘ f = id_A. Teisisõnu saab f tagasi pöörata oma pildil (imago) ehk f|_{A}: A → f(A) on pööratav.
- Kompositsioon: kui f: A→B ja g: B→C on injectiivsed, siis g ∘ f on injectiivne. Kui g ∘ f on injectiivne, siis f peab olema injectiivne (aga g ei pruugi olla).
- Piirang (restriction): kui f on injectiivne, siis iga tema piirang mingi alamdomeenile on samuti injectiivne.
- Kardinaalsus mõjust: kui eksisteerib injectiivne funktsioon f: A → B ja A on lõplik, siis |A| ≤ |B|. Sarnased kaalutlused kehtivad ka lõpmatute hulkade puhul (nt Cantori teoreemid ja CSB-teoreemid käsitlevad seda sügavamalt).
- Horizontaalse joone test (reaalfunktsioonide puhul): funktsioon f: ℝ → ℝ on injectiivne siis ja ainult siis, kui mis tahes horisontaalne sirge lõikab graafikut kõige ühe korra.
Kuidas kontrollida, et funktsioon on injektiivne
- Võttes kaks üldist argumenti a1 ja a2 ja tuues võrdluse f(a1)=f(a2). Kui sellest võrdusest järeldub alati a1=a2, on funktsioon injectiivne (tavaline otsene algebrailine viis).
- Kui leidub konkreetne paar erinevaid a1 ≠ a2 sellised, et f(a1)=f(a2), siis funktsioon ei ole injectiivne (kontraeksampleiga tõestamine).
- Monotoonsus: kasvav või kahanev (üheselt määratletud) reaalarvuline funktsioon on injectiivne.
Näited
- Lineaarne: f(x) = 2x + 1 (f: ℝ → ℝ) on injectiivne, sest kui 2a + 1 = 2b + 1, siis kohe a = b.
- Ruutfunktsioon: f(x) = x² (f: ℝ → ℝ) ei ole injectiivne, sest f(1) = f(−1) = 1. Kuid kui domääni piirata näiteks [0, ∞), siis f on seal injectiivne.
- Eksponent: f(x) = e^x on injectiivne (ja ka surjektiivne kujutatud sihtkujuga (0, ∞) peale), sest e^x = e^y ⇒ x = y.
- Trigonomeetrilised funktsioonid: sin(x) ei ole injectiivne üle ℝ, sest sin(x) = sin(x + 2πk) jaoks kõigi täisarvude k.
- Diskreetsed näited: funktsioon f: {1,2,3} → {a,b,c,d} määratlusega f(1)=a, f(2)=b, f(3)=c on injectiivne (iga elementil on erinev kuva).
Tähtis märkus terminoloogia kohta
Injektiivset funktsiooni kutsutakse sageli lühidalt 1-1 funktsiooniks. Kuid väljend 1-1 vastavus või one-to-one correspondence inglise keeles tähendab sageli bijektsiooni (nii 1-1 ehk injectiivne kui ka onto ehk surjektiivne). See võib tekitada segadust, nii et olge tähelepanelik konteksti lugemisel.
Lühike kokkuvõte
Injektiivne funktsioon eristab alati erinevaid sisendeid erinevate väljunditega. See omadus lubab moodustada vasakinversi oma kuvahulgale ja on oluline kontseptsioon hulgaõpetuses, algebraarvutustes ning analüüsis. Kontrollida saab kas algebrailiselt (f(a1)=f(a2) ⇒ a1=a2) või leida konkreetne kontraeksampel (kaks erinevat sisendit samaks kuvaks).





