Intensiivne põllumajandus: definitsioon, meetodid ja keskkonnamõjud

Intensiivne põllumajandus ehk intensiivpõllumajandus on põllumajanduse viis, kus eesmärgiks on suurim võimalik tootlikkus maa-ala kohta, kasutades selleks suuremahulisi sisendeid ja tehnoloogiat. Tavalised intensiivpõllumajanduse tunnused on suur kapitali- ja tööjõuinvesteering ning sisendite suures koguses rakendamine, näiteks raha ja tööjõudu, et suurendada saagikust.

Peamised meetodid ja praktikad

Intensiivne tootmine tugineb mitmele lähenemisele, mis eristavad seda traditsioonilisest või madalama intensiivsusega põllumajandusest:

• Suured masinlised tööprotsessid (kõrge mehhaniseeritus), sealhulgas tahkete masinate kasutamine, mis toob kaasa olukorra, kus vajaliku töömahu kasv viib töötajate asendamiseni masinaga;
• Keemilised sisendid: sünteetilised väetisi, fungitsiidid ja taimekasvuregulaatorid;
• Suur pestitsiidikasutus, et kontrollida umbrohte, kahjureid ja haigusi (pestitsiidide kasutamine põllukultuuride tootmisel);
• Monokultuurid ja intensiivne põllukultuuride tootmine, mis keskendub vähestele kõrgeväärtuslikele kultuuridele;
• Intensiivne loomakasvatus, kus on levinud suurtiheduslikud laudad ja kasukad koos ravimite kasutaminega haiguste ennetamiseks ja kasvukiirendamiseks ning see puudutab loomakasvatuse sektoreid;;
• Suur kastmissüsteemide ja invasiivsete tehnoloogiate kasutus, et tagada stabiilne saagikus.

Keskkonnamõjud

Intensiivsel põllumajandusel on mitmeid olulisi keskkonnamõjusid:

• Mullakahjustus ja erosioon: sügav ja korduv kündmine ning vähene maakatte kasutamine suurendab erosiooni, vähendades mullaviljakust ja tõstes setete sattumist veekogudesse;
• Vee saastumine: liigsed mineraalväetised ja pestitsiidid võivad leostuda ja jõuda põhjavette ja pinnavette, põhjustades toitainete liigset kuhjumist, vetikate vohamist ja joogivee kvaliteedi halvenemist;
• Bioloogilise mitmekesisuse kadu: monokultuurid ja kemikaalide laialdane kasutus vähendavad taimede, putukate ja loomade elupaiku ning võivad tuua kaasa tolmeldajate vähenemise;
• Kasvuhoonegaasid: intensiivne põllumajandus, eriti intensiivne loomakasvatus, eraldab märkimisväärselt lämmastikoksiide, metaani ja CO2, mis soodustavad kliimasoojenemist;
• Antibiootikumiresistentsus ja terviseriskid: ravimite kasutamine loomakasvatuses võib soodustada vastupidavate mikroorganismide teket; pestitsiidijäägid ja nitrad vees kujutavad ohtu inimeste tervisele;
• Keskkonna koormus ja jäätmed: suured loomasööda ja -jääkide hulgad nõuavad korralikku käitlemist, muidu tekib reostus ja lõhnahäired.

Loomade heaolu ja sotsiaalsed mõjud

Intensiivset loomakasvatust on sageli kritiseeritud loomade heaolu standardite madaluse pärast: piiratud liikumisruum, stressi suurenev tase ja medikamentoosse hoolduse laialdane kasutamine. Lisaks võivad väikesed talunikud kannatada, kuna suurtootmine ja madalad hulgihinnad suruvad väiksemahulisi tootjaid turult välja.

Leevendamise võimalused ja säästlikud alternatiivid

On mitmeid strateegiaid, mille abil intensiivse põllumajanduse negatiivseid mõjusid vähendada või asendada säästlikumate lahendustega:

• Precision farming: täppispõllumajandus vähendab sisendite ülekasutust, kasutades täpseid seemnete, väetise ja vee doseerimissüsteeme;
• Integreeritud tõrje (IPM): pestitsiidide asemel kasutatakse kombinatsiooni bioloogilistest, kultuurilistest ja keemilistest meetoditest, vähendades kemikaalide kasutust;
• Maa ja vee kaitse meetmed: konservatiivne või minimeeritud kündmine, kattemajandus, vahekultuurid ja filtriribad veekogude ääres aitavad vähendada erosiooni ning leostumist;
• Manuuri ja sõnniku parem käitlemine: sõnniku kompostimine ja suunamine biogaasiüksustesse vähendab reostust ja toob lisaväärtust;
• Rotatsioon ja mitmekesistamine: saagikava vaheldamine ja agroforestry süsteemide kasutamine suurendab mulla tervist ja ökosüsteemi vastupanuvõimet;
• Parandatud loomapidamise standardid: suurem ruum, paremad veterinaarpraktikad ilma liigse antibiootikumide kasutamiseta ja üldine heaolukeskne lähenemine;
• Regulatsioon ja tarbijate roll: tugevamad keskkonnanõuded, märgistussüsteemid ja tarbijate eelistused õiglase ja säästva tootmise suunas võivad suunata tootmist muutustele.

Kokkuvõte

Intensiivne põllumajandus on võimaldanud toota suures mahus toidukaupu ja vastata kasvava elanikkonna nõudlusele, kuid samal ajal tekitab see olulisi keskkonna- ja sotsiaalseid probleeme. Tasakaaluks on vaja rakendada tehnoloogiaid ja põhimõtteid, mis vähendavad negatiivseid mõjusid ning toetavad pikaajalist mulla- ja veeressursside hoidmist, loomade heaolu ja kohalike kogukondade elujõulisust. Säästlikumad alternatiivid ja paremad haldusmeetodid võimaldavad saavutada tootlikkuse eesmärke väiksema keskkonnamõjuga.

Küsimused ja vastused

K: Mis on intensiivkasvatus?

K: Mille poolest erineb intensiivne põllumajandus traditsioonilisest põllumajandusest?

K: Miks tehakse intensiivset põllumajandust?

K: Millised on mõned kriitilised väited intensiivse põllumajandustootmise vastu?

K: Millised on mõned tänapäevased intensiivse taimekasvatuse vormid?

K: Mis juhtub, kui põllumajandust intensiivistatakse?

Otsing