Vahepadrun on kuul, mida kasutatakse ründepüsside ja mõne kergekuulipildujate puhul. Vahepadrunid asuvad jõudult ja suuruselt täismõõduliste püssipadrunite ning püstolikuulide vahel: need ei ole nii suured ega nii võimsad kui täismõõdulised püssikuulid, kuid neil on paremad omadused kui püstolikuulidel. Võrdluseks:

  • Vahepadrunid annavad vähem tagasilööki, võimaldades kontrollitavat automaatset või sariväljalaskmist.
  • Need on kergemad ja kompaktsemad kui täismõõdulised padrunid, seega saab sõdur neid rohkem kaasas kanda.
  • Neil on tavaliselt suurem peatumis- ja läbilöögivõime kui enamikul püstolkuulipildujate kuulidel ja piisav efektne laskekaugus lühi- kuni keskmaa võitluses (tavaliselt ~200–400 m olenevalt mürsust ja relvast).
Vahepadrunid võivad läbistada paljusid pehmetüüpi kuulikindlaid veste, ja hästi suunatud lask võib tappa täiskasvanu. Näiteks klassikalised vahepadrunid on vene 7,62 × 39 mm ja saksa 7,92 × 33 mm Kurz; 5,56 mm NATO kuulid on samuti vaheklassile lähemal kui traditsioonilised täismõõdulised püssikuulid.

Ajalugu ja areng

Vahepadruni idee sai kõige tuntumalt alguse Saksa sõjaväe vajadustest Teise maailmasõja tingimustes. Sakslastele selgus, et enamik lahinguid toimus lühemal kui ~300 meetri kaugusel. Tol ajal olid kaks peamist relvakategooriat:

  • Poltpüssid (bolt-action) ja täismõõdulised püssid—suure jõuga ning hea kaugulatavusega, kuid aeglase tulekiiruse ja tugeva tagasilöögiga.
  • Kuulipildujad—suur tulekiirus ja tulejõud lähivõitluses, kuid kehvem täpsus ja kasutatavus keskmistel laskekaugustel.
Sellele probleemile vastuseks töötati välja relv, mis oleks efektiivne kuni ~300 meetri kaugusel, väiksema kuuliga, madalama tagasilöögiga ja sobiv kiireks, täppiseks tulistamiseks sariväljas. Tulemuseks oli StG-44, mida peetakse üldiselt esimese modernse ründepüssi (assault rifle) klassikaliseks eelkäijaks — relv, mis kasutab spetsiaalselt vahepadrunit.

StG-44 kasutas 7,92 × 33 mm Kurz kuuli. See kuul oli sama kaliibriga kui teisest maailmasõja saksa püssikuul 7,92 × 57 mm, kuid lühema hülssiga ja seetõttu madalama energiaga kaugematel distantsidel. Selle kompromissvõime — sobiv tapja‑efektiivsus keskmisel distantsil, väiksem tagasilöök ja vähem massi üksiku padruni kohta — tegi selle ideaalseks vahepadruniks ja uue relvaklassi esindajaks. StG-44 ei jõudnud siiski sõja kulgu oluliselt muuta, sest seda hakati laialdaselt kasutama liiga hilja.

Nõukogude vastus ja levik

Kui nõukogude sõdurid ja insenerid StG‑44 eksemplare nägid, inspireeris see neid arendama oma vahepadruneid ja relvi. Nõukogudel oli olemas ka täiesti oma püssikuulide ja relvakonstruktsioonide ajalugu; nende vastus vahepadruni kontseptsioonile oli 7,62 × 39 mm padrun koos relvadega nagu AK-47, SKS ja RPK. (Märkus: 7,62 × 54 mmR on varasem, täismõõdulise püssipadruni tüüp ja ei ole sama kui vahepadrun 7,62 × 39 mm.)

USA ja SCHV (Small Caliber High Velocity)

Vietnami sõja ja külma sõja kontekstis jõuti järeldusele, et traditsioonilised 7,62 mm NATO täismõõdulised padrunid on rasked ja piiravad kaasaskantavat laskemoona hulka. Selle probleemi lahenduseks loodi 5,56 × 45 mm NATO padrun — nn väikese kaliibriga suure kiirusega (SCHV) kuul. 5,56 mm pakkus:

  • oluliselt väiksema padruni massi (rohkem padruneid samasse kaalu),
  • suurt suumakiirust ja seega sirget trajektoori ning sobivat eestkätt keskmise laskekauguse täpsust,
  • madalamat tagasilööki, mis parandas kontrolli automaadi- ja sariväljalaskmisel.
Seda nähti taktikalise eelisena: haavatud sõdur vajab kaasvõitlejate abi ja logistik on mõjutatud kaalust — mingis poliitilises ja moraalses arutelus rõhutati ka haavamist kui sõjalis‑strateegilist aspekti. Samas võib hästi suunatud tabamus 5,56 mm‑ga olla surmav. Tänapäeval on enamik lääneriikide keskmise laskekauguse relvi ümber 5,56 mm relvastatud — näiteks M16, M4, SAW M249, FAMAS, SteyrAUG ja G36.

Järgnev areng: 5,45 × 39 mm ja kaasaegne tähendus

Nõukogude Liit jälgis 5,56 mm NATO kasutuselevõttu ja otsustas arendada enda SCHV‑sarnast lahendust. Selleks palgati konstruktoreid, sealhulgas Mihhail Kalšnikovi, ning tulemuseks oli AK-74, mis põhines AK‑47 konstruktsioonil, kuid kasutas väiksemat ja kiiremat 5,45 × 39 mm padrunit. See pakkus traditsioonilise AK‑pärandi tugevusi (robustsus, lihtsus) koos väiksema padruni eelistega (rohkem muret, madalam tagasilöök ja parem täpsus liigutades).

Omadused, tugevused ja piirangud

Tugevused

  • Suurem kaasaskantav laskemoon—sõdur võib kanda rohkem padruneid sama raskusega.
  • Madalam tagasilöök—parem kontroll sariväljalaskmisel ja kiiremad sihitud laskmised.
  • Sobivus lühi- ja keskmaa tulevahetuseks (üllatavalt suur efektiivsus kuni mõnesaja meetri kauguseni).
Piirangud
  • Vähem energiat ja läbilöögivõimet kaugetel sihtmärkidel võrreldes täismõõduliste püssipadrunitega.
  • Mõned vahepadrunid ei läbi näiteks tänapäevaseid rasketüüpi kaitseplaate.
  • Erinevate kaliibrite (5,56 vs 7,62) taktikaline sobivus sõltub missioonist: linnalahing, metsalahing, pikamaa patrull jne.

Järeldus

Vahepadrunite ja neid kasutavate ründepüsside (assault rifle) areng muutis 20. sajandi relvakonkurentsi: selge nihkumine täismõõdulistelt püssipadrunitelt kergemate, väiksema tagasilöögiga ja suurema tulejõu tihedusega lahenduste poole muutis jalaväe võitlusviise. StG‑44, 7,62 × 39 mm relvad (AK‑47, SKS, RPK) ja hiljem 5,56 × 45 mm NATO ja 5,45 × 39 mm relvad illustreerivad seda arengut, mille mõju on mänginud suurt rolli modernses sõjanduses.