Riikidevaheline kaubanduskomisjon (Interstate Commerce Commission, ICC) asutati 1887. aasta riikidevahelise kaubanduse seadusega (Interstate Commerce Act) ja oli Ameerika Ühendriikide esimene sõltumatu föderaalne reguleeriv asutus. Ameti algne eesmärk oli raudteede reguleerimine: tagada õiglased tariifid, kõrvaldada tariifidiskrimineerimine (nt allahindlused ja tagasimaksed) ning reguleerida muid ühiste vedajate aspekte. ICC kujunes vastuseks 19. sajandi lõpu suurettevõtete ja raudteede kasvavale mõjule ning ühest parimast turgude ebaõigluse allikast – sellega taheti kaitsta nii tarbijaid kui ka väiksemaid kohalikke ettevõtteid.
Ametikoht ja ülesanded
Komisjoni viis liiget nimetas ametisse Ameerika Ühendriikide president ning nad kinnitati Ameerika Ühendriikide senati poolt. ICC-le anti volitused uurida seaduserikkumisi, määrata tariife, välja anda korraldusi ja lõpetada väärkäitumine. Esimestel aastatel oli komisjoni korralduste jõustamiseks sageli vaja föderaalse kohtu sekkumist, mis vähendas seniste otsuste kiiret rakendamist. Ajapikku sai ICC-st aga üha tugevam föderaalne reguleerija – ametkond suutis pidurdada kallutatud tariife, uurida lepitusviise ja litsentseerida vedajaid.
Õiguslikud muutused ja volituste laienemine
Kongress laiendas ICC volitusi mitme täiendava seadusega. Olulisemate õigusaktide hulka kuuluvad:
- Elkins Act (1903) – karmistas meetmeid allahindluste ja erimeetmete vastu, mis soodustasid suurt tellija positsiooni.
- Hepburn Act (1906) – andis ICC-ile õiguse kehtestada maksimaalseid tariife ja tugevdas komisjoni täitevvõimu, muutes selle otsused jõulisemaks ilma kohtute alati sekkumiseta.
- Mann–Elkins Act (1910) – laiendas ICC pädevust telegraphi ja telefoni reguleerimisse ning andis komisjonile õiguse peatada tariifitõusud uurimise ajaks.
- Motor Carrier Act (1935) ja seda järgnevalt täiustanud määrused – viisid osaliselt veoautod ja bussiliikluse föderaalse reguleerimise alla, laiendades ICC rolli rongide kõrvalt ka maanteeveole.
Täitmine, järelevalve ja kriitika
ICC tegeles nii tehnilise kui ka majandusliku reguleerimisega: määras tariife, võttis vastu kaebusi, läbi viidi uurimisi ja väljastati tegevuslubasid. Aja jooksul tekkis kriitika, mis puudutas bürokraatiat, aeglast otsustamisprotsessi ja huvide konflikte (nn industriaalse „võrgustiku” mõju). Samuti tõusis 20. sajandi teisest poolest esile dereguleerimise laine, mis vähendas ICC tähtsust.
Dereguleerimine ja lõpp
1970. ja 1980. aastatel suunas majanduspoliitika ning kongress tegelikult reguleerimise suunas, mis võimaldas turul rohkem konkurentsi. Oluliseks pöördepunktiks oli Staggers Rail Act (1980), mis oluliselt deregulandas raudteeärisid ja vähendas ICC rolli hindade ja teenuse tingimuste detailseks kontrollimiseks. Lõpuks otsustati, et ICC funktsioonid tuleb ümber korraldada; 1995. aastal kaotati komisjon ametlikult ja selle järelejäänud ülesanded anti üle Surface Transportation Boardile, mis tegutseb Department of Transportation’i raames. See samm tähistas lõppu ICC kui eraldi sõltumatu reguleeriva organi ajaloole.
Pärand ja tähtsus
ICC pärand on kahekordne: ühel pool oli see vara, mis andis föderaalsele valitsusele vahendid, et piirata monopolivõimu ja kaitsta tarbijaid; teisel pool aga eeskuju sõltumatute reguleerivate asutuste loomiseks Ameerika avalikus halduses. ICC kogemus näitas nii reguleerimise võimalusi kui ka piiranguid — sealhulgas seda, kuidas regulatsioon võib aja jooksul muutuda vastuseks turu tingimustele, poliitilisele survele ja tehnoloogilisele arengule.
Riikidevaheline kaubanduskomisjon jääb ajalukku kui esmane katse föderaalsel tasandil majandusliku konkurentsi ja õiglasuse tagamiseks transpordisektoris ning kui oluline etapp Ameerika regulatiivses arengus.
