Iiri kodukorraldus (Home Rule): ajalugu ja mõju Iirimaale

Iiri koduvalitsus (inglise keeles Home Rule) tähistas poliitilist plaani, mille kohaselt Iirimaa saaks Ühendkuningriigi koosseisus omalainelise, siseasju korraldava valitsuse. Enne 1920. aastat valitses Iirimaad peamiselt otse Briti valitsus ja parlamendist väljapool asuvad ametkonnad. Koduvalitsuse idee tekkis 19. sajandi lõpus ja oli vastus Iiri rahvuslaste nõudmistele suurema enesemääramise järele; samal ajal kohtas see tugevat vastuseisu Iiri unionistide seas, kes soovisid säilitada täielikku ühendust Londoniga.

Seaduseelnõude katsed ja poliitilised jõujooned

Briti parlamendis esitati mitu Home Rule seaduseelnõud 19. ja 20. sajandi alguses. Esimesi suuremaid katseid olid 1886., 1893. ja 1912. aasta eelnõud. 1886. aasta eelnõu, mida toetas Liberaalne Partei ja mida edendas William Gladstone, hävitati alamkojas. 1893. aasta eelnõu sai piisavalt hääli alamkojas, kuid see lükati tagasi ülemkojas. 1912. aasta eelnõu võeti taas vastu alamkojas, kuid jäi ülemkoja vastuseisu tõttu lahendamata ja selle rakendamist edasi lükati (esimese maailmasõja tõttu jõustus laiemalt kehtestamisele kuulunud seadus alles hiljem). Koduvalitsuse küsimuses eristus kaks peaosa: Iiri rahvuslased, kes toetasid suuremat autonoomiat, ja Iiri unionistid, kes kartsid seda muutust.

1912. aastal kirjutasid Ulsteri unionistid alla suurmeelparandusele tuntud Ulsteri paktile (Ulster Covenant) ja organiseerisid relvastatud vastuhaku, moodustades Ulsteri vabatahtlike rühmituse. Ka rahvuslased organisatsiooniliselt reageerisid — tekkisid ka Iiri vabatahtlike rühmitused — mis suurendas relvastatud vastasseisu ohtu.

Radikaliseerumine, 1916. aasta ülestõus ja Sinn Féin

Paljud Iiri rahvuslased pidasid koduvalitsust sammuks õiges suunas, kuid mitte lõplikuks lahenduseks. Osa poliitilisest liikumisest hakkas nõudma täielikku iseseisvust. 1916. aasta Easter Rising (Kevadülestõus) Dublinis oli pöördepunkt: ülestõus, kuigi algselt laialdaselt hukka mõistetud ja jõuliselt maha surutud, radikaliseeris avalikku arvamust ja tekitas suurema toetuse radikaalsematele rühmitustele. Sinn Féini mõju kasvas pärast 1916. aastat, aga otsustav murdepunkt oli 1918. aasta üldvalimised, kus Sinn Féin võitis suure hulga Iiri mandaate. Valimisvõit andis neile mandaadi moodustada sõltumatu parlamendi; nad kuulutasid Dublinis välja oma parlamendi, Dáil Éireanni, ja keeldusid täitmast Westminsteri mandaate.

Sõda ja lahendus: 1919–1922

1919–1921 puhkes Iiri iseseisvussõda (War of Independence) Sinn Féini juhitud vabatahtlike (IRA) ja Briti võimude vahel. Sõjalised pinged ja poliitilised läbirääkimised viisid lõpuks 1921. aasta rahulepinguni. Enne seda oli Suurbritannia parlamendis vastu võetud 1920. aasta seadus, mis lõi kaks eraldi parlamenti: ühe Põhja-Iirimaa ja teise Lõuna-Iirimaa jaoks (Government of Ireland Act 1920). Tegelikkuses Lõuna-Iirimaa parlament kunagi toimivalt kokku ei tulnud, sest poliitiline olukord oli lõhetav ja valitud rahvuslastest saadikud ei osalenud.

Tulemusena sõlmiti 1921. aasta Inglise‑Iiri leping (Anglo‑Irish Treaty), mille alusel loodi Iiri Vaba Riik (Irish Free State). See riik oli Suurbritannia Kuningriigi raames autonoomne riik (dominion), millel oli sama monarh, kuid oma valitsus. Leping jagas nõustajaid ka riigisiseselt ja lõi aluse edasistele konfliktidele: lepingust tekkis Iirimaal vaidlus, mis viiski 1922–1923 kodusõjani (Irish Civil War) pro‑ ja anti‑treaty jõudude vahel. Lõpuks rajati Põhja‑Iirimaa kui osa Suurbritanniast, säilitades oma delegeeritud parlamenti (Stormont).

Mõju ja pärand

• Poliitiline jagunemine ja juurdekasv: Home Rule liikumine ja sellele järgnenud sündmused viisid Iirimaa poliitilise kaardistuse püsiva muutuseni — riik jagunes ja tekkis Iiri Vaba Riik, hiljem Vabariik, ning Põhja‑Iirimaa jäi Ühendkuningriiki.
• Sotsiaalsed ja kogukondlikud lõhed: Erinev religioosne ja poliitiline kooslus (katoliiklik rahvuslus vs. protestantlik unionism) teravnes ning järelmõjudena kestsid pinged ja konfliktid mitu kümnendit, sh suurimatel lainetel 20. sajandi lõpus (nn Troubles).
• Õiguslikud ja institutsionaalsed muutused: Home Rule‑katsed ning 1920.–1921. aasta seadusandlus panid aluselt Iirimaa konstitutsioonilisele arutelule, mis lõpuks viis Iiri riikliku iseseisvuse ja hilisema põhiseadusliku arenguni (nt 1937 põhiseadus ja 1949 Iiri Vabariigi väljakuulutamine).
• Pikaajaline rahvusvaheline mõju: Iiri enesemääramise liikumine mõjutas teiste koloniaalsete rahvaste ja autonomiapüüdluste strateegiaid ning oli üks varaseid näiteid rahvuslikust liikumisest, mis saavutas osalise või täieliku sõltumatuse.

Kokkuvõttes oli Iiri kodukorraldus (Home Rule) nii lähtepunkt kui ka osa laiemast protsessist, mis kulmineerus Iirimaa poliitilises ümberkujundamises 20. sajandi esimesel veerandil. Selle pärand on keeruline: see tõi kaasa nii autonoomsuse võimaluse kui ka püsivad poliitilised ja sotsiaalsed lõhed, mille tagajärgi ja arutelusid tunneb Iirimaa olukorras veel aastakümneid hiljemgi.

Küsimused ja vastused

K: Mis oli Iiri kodukorraldus?

K: Kes toetasid ja kes olid Home Rule'i vastu?

K: Kuidas reageerisid unionistid 1912. aasta seaduseelnõule?

K: Mida arvasid mõned natsionalistid Home Rule'ist?

K: Mis juhtus pärast 1916. aastat?

K: Milline seadus võeti vastu 1920. aastal?

K: Kuidas saavutas Iirimaa iseseisvuse?

Otsing