Iiri Vabariik (iiri keeles Saorstát Éireann) oli 1916. aasta lihavõttepühade ülestõusuga algatatud iseseisvusliikumise poliitiline ja sõjalis-revolutsiooniline järeldus, mida formalselt väljendas 1919. aastal kokku kutsutud esimene Dáil. Väljakuulutatud Iiri Vabariik eksisteeris ühelt poolt de jure ja poliitilise ideaalina Dáil Éireann’i ning tema valitsuse jaoks ja teiselt poolt de facto vaid senikaua, kuni seda toetas ja kaitses Iiri Vabariikliku Armee ning kuni kestis relvakonflikt Ühendkuningriigi vägedega.
Taust ja väljakuulutamine
1916. aasta lihavõttepühade ülestõusuga kuulutasid tõusnud Iiri vabariiklased riigi iseseisvaks ja panid aluse laiemale rahvuslikule ärkamisele. Selle poliitiline jätk oli Sinn Féin’i ja teiste jõudude toetus ning 21. jaanuaril 1919 kogunenud esimene Dáil, kes kuulutas end Iiri seadusandlikuks kogu ning kinnitas Iiri iseseisvuse ja riigi asutamise. Dáil nimetas valitsuse ja püüdis toetada iseseisvust nii sise- kui ka välispoliitiliselt, kuigi rahvusvaheline tunnustus jäi piiratud.
Iiri Vabadussõda (1919–1921)
Alates 1919. aastast toimus relvastatud vastasseis Dáil’i kontrolli all oleva Iiri vabariikliku liikumise ja Briti võimude vahel. Konflikti sõjaline osa kulmineerus Iiri Vabadussõjas, kus peamiselt geriljavõitluse taktikat kasutav Iiri Vabariikliku Armee (IRA) kohtus Briti armee, erivägede ja tsiviilkorraüksustega. Sõjategevus põhjustas suuri ühiskondlikke ja majanduslikke pingeid ning laialdasi inim- ja materiaalset kaotusi mõlemal poolel.
- 1919 – esimese Dáil’i koosolek ja iseseisvuse deklareerimine;
- 1919–1921 – eskaleeruv geriljavaigenus ja Briti vastutegevus;
- Juli 1921 – relvarahu kuupäevade lähedal toimuvad läbirääkimiste ettevalmistused;
- 6. detsember 1921 – Inglise‑Iiri leping (Anglo‑Irish Treaty) allkirjastati Londoni läbirääkimistel;
- 1922 – lepingu ratifitseerimine ja uue poliitilise reaalsuse kujunemine, mis viis osalise iseseisvuse ja riigi ümberkujundamiseni.
Leping, jagunemine ja tagajärjed
Inglise‑Iiri leping lõi aluse Iiri Vaba Riigi (Irish Free State) asutamiseks kui Briti ühisomandust meenutavale dominioonile, mis hõlmas 26-st 32-st krahvkonnast enamikku, samas kui kuus krahvkonda jäid Põhja-Iirimaa nime all Ühendkuningriigi koosseisu. Lepingu tingimused, sh kuninga institutsiooni ja osalise ustavuse nõue, tekitasid Iiri iseseisvusliikumises terava lõhe.
Sinn Féin keeldus lepingut aktsepteerimast, öeldes, et Iiri Vabariik eksisteerib endiselt, isegi kui tema kontroll territooriumi üle oli piiratud. Seetõttu ei võtnud valitud Sinn Féini TD-d kunagi oma kohti Iiri Vaba Riigi ega Ühendkuningriigi parlamendis sisse — see oli osa varasematest ja jätkuvatest abstentionismipõhimõtetest.
Lepingust ja selle tagajärgedest puhkes Iirimaal 1922. aastal sisuline konflikt — irooniapõhine Iiri kodusõda — mida peeti pro‑ ja antilepinguliste jõudude vahel. Leping lõpetas otsesed suured lahingud Briti ja vabariiklike jõudude vahel, kuid see tekitas pikaajalisema poliitilise ja ühiskondliku jagunemise, mille mõju oli tuntav aastakümneid.
Tähtsus ja pärand
Iiri Vabariigi periood 1919–1922 oli Iiri riigiks kujunemise kriitiline ja vastuoluline etapp: see tähistas ühtlasi iseseisvusideoloogia konkretiseerumist kui ka reaalsuse — vägede ja rahvusvaheliste lepingute — poolt seatud piiride teket. Kuigi de jure väljakuulutatud vabariik ei saanud täielikku rahvusvahelist tunnustust ega püsivat kontrolli kogu saare üle, kujunesid selle ajaloolised otsused, deklaratsioonid ja institutsioonid aluseks hilisematele iseseisvuspüüdlustele ja tänapäevase Iiri riigi arengule.