Iirimaa ajalugu

Prehistory

Keegi ei tea täpselt, millal esimesed inimesed Iirimaale tulid. Radiomeetrilise dateerimise abil leidsid teadlased, et noajälgedega karu luust on 12 500 aastat vana. Tõenäoliselt elasid inimesed Iirimaal juba siis. Aastaks 7900 eKr elasid Iirimaal jahimehed-kogujad (inimesed, kes sõid metsikuid taimi ja loomi). Seda aega nimetati kiviajaks. Umbes 4000 eKr hakkasid nad looma- ja taimede abil talusid tegema. Nad valmistasid keraamikat, kivitööriistu, puumaju ja suuri hauakamakaid. Pronksiaeg algas umbes 2500 eKr. Inimesed õppisid valmistama asju metallidest, nagu pronks, kuld ja vask, kuid enamasti olid need ainult rikastel inimestel. Inimesed hakkasid ka kuduma ja töötlema nahaga. Metallrelvade hoidmiseks ehitati suuri ruume. Rauaaeg algas umbes 600 eKr või varem, kui inimesed hakkasid valmistama rauast tööriistu. Rauaajal tulid Iirimaale keldid, mistõttu nad hakkasid rääkima keldi keeli. Keldid tõid endaga kaasa oma kunstistiili. Ajavahemikul 1-400 pKr tungisid Rooma sõdurid võib-olla Iirimaale, kuid Iirimaa ei liitunud Rooma impeeriumiga. Umbes viis kuningat valitsesid igaüks suurt osa Iirimaast.

Varane keskaeg

300. aastatel pKr tulid Iirimaale nii kristlus kui ka kirjandus. Püha Patrick oli kuulus kristluse levitamise eest Iirimaal 400. aastatel, kuid ta ei olnud esimene kristlane Iirimaal. Järgmise 300-400 aasta jooksul muutus üha rohkem iirlasi kristlaseks. Iiri kloostritesse tulid kristlikud mungad teistest riikidest. Mõned kloostrid kasvasid linnadeks. Peamised hooned 400-800 pKr olid ümmargused mullast ehitatud linnused (raths või ringforts), mille sees olid majad. Enamik metsi raiuti maha, et teha talusid. Sel ajal tekkisid mõned uued kuningriigid. Uí Néilli kuningriik Põhja-Iirimaal võttis üle Tara-nimelise piirkonna, seejärel valitses ta kõiki teisi kuningriike. Neid nimetati kõrgkuningateks.

Aastaks 800 olid peaaegu kõik kristlased. Neid kutsuti gaelideks ja nad rääkisid gaeli keelt. 795. aastal tungisid Skandinaaviast pärit meremehed, viikingid, sisse ja röövisid paljud linnad. Viikingid valitsesid Iiri kuningate üle. Nad ehitasid Dublini ja teised linnad ja linnad rannikul. Aastal 902 surusid kristlikud iiri väed viikingid välja, kuid aastal 917 tulid viikingid tagasi, et rajada uus kuningriik Dublin. Aja jooksul rajasid viikingid uusi kuningriike. 1000- ja 1100-ndatel aastatel viikingid kas lahkusid või muutusid Iiri kultuuri osaks.

Munsteri kuningas Brian Boru võitles Leinsteri vastu ja sai 1000. aastate alguses kõrgeks kuningaks. Pärast seda tulid kõrgeid kuningaid neljast provintsist: Munster, Leinster, Ulster ja Connacht. Igal provintsil oli ka oma kuningas.

Gallowglasses - iiri sõdalased, kelle esivanemad olid viikingid

Normani ajastu

1100. aastatel oli Ruaidrí Ua Conchobair kõrge kuningas. Ta sundis Leinsteri kuningat Diarmaid Mac Murchada oma kuningriiki lahkuma. Diarmaid palus Inglismaa normannide kuningal Henry II-l aidata tal oma maad tagasi saada. Henry oli nõus, nii et normannide (ja Walesi rüütlite) armee tungis 1167. aastal Iirimaale. Rüütleid juhtis Richard de Clare, keda kutsuti Strongbow'ks. Henry arvas, et normannide rüütlid ja Strongbow olid liiga võimsad, mistõttu ta otsustas Iirimaa üle võtta. Ta sõitis 1171. aastal oma laevastikuga Iirimaale. Henry vallutas Iirimaa ja andis selle oma noorimale pojale Johnile. Henrik arvas, et Johannesest ei saa kunagi Inglismaa kuningat, seega tegi ta Johannesest Iirimaa lordi. Kuid Johannes sai Inglismaa kuningaks 1199. aastal pärast seda, kui kõik tema vennad olid surnud. Pärast seda valitses Iirimaad Inglise kuningas. Inglismaalt pärit normanni lordid hakkasid üha rohkem Iirimaad üle võtma. Nad elasid enamasti ida- ja lõunaranniku lähedal ning mõningaid maid valitsesid endiselt Iiri kuningad.

Normannide isandad ehitasid oma maale uusi linnu ja linnu. Paljud inimesed tulid Inglismaalt Iirimaale, et saada rohkem maad. Inglise, normannide ehk anglo-normannide lordid jagasid maa aladeks, mida nimetatakse mõisateks. Nad panid talude ümber tarad, et kõik teaksid, kellele talu kuulub. Talud tehti paremaks, et nad saaksid väiksema pindalaga rohkem kasvatada. Anglo-normannid külvasid rohkem nisu ja kasvatasid rohkem lambaid. Rahvastik kasvas kiiresti. 1297. aastal asutasid anglo-normannid Iiri parlamendi, mis oli kogunemine seaduste vastuvõtmiseks.

Gaelikeelsed iirlased püüdsid sageli anglo-normannidelt kontrolli üle võtta. 1315. aastal liitus Šotimaa lord Edward Bruce iirlastega, et võidelda anglo-normannide vastu. Aastal 1318 võitsid anglo-normannid sõja. Kuid anglo-norraani valitsejad muutusid nõrgemaks. Aastaks 1500 kontrollis Inglismaa ainult väikest osa Ida-Iirimaast, mida nimetati Pale'iks. Ülejäänud Iirimaal rääkisid inimesed iiri keelt ja omasid iiri kultuuri.

Iirimaa 1450. aastal, kus on näidatud iiri põliselanike (roheline), anglo-iirlaste (sinine) ja inglise kuninga (tumehall) valduses olevad maad.

Kaasaegne Iirimaa

Iirimaal oli kuberner (valitseja), kes pidi olema lojaalne Inglismaa kuningale. 1530. aastatel mässas kuberner Thomas Fitzgerald Inglismaa vastu. Selle tõttu tahtis Inglismaa kuningas Henry VIII rohkem võimu. Aastal 1541 kuulutas ta end Iirimaa lordi asemel Iirimaa kuningaks. Inglased ehitasid Iirimaale sõjalisi kindluseid. Inglise asunikud kolisid Iirimaal asuvatesse piirkondadesse, mida nimetatakse istandusteks. Nad kasutasid inglise seadusi ja võtsid suure osa Iirimaast üle. Üheksa-aastase sõja ajal 1590. aastatel võitlesid Ulsterist pärit iiri sõdurid inglaste vastu.

Enamik iirlasi olid katoliiklased. Asunikud olid enamasti protestantid. Ulsteris, suurimas istanduses, olid asunikud enamasti Šotimaalt pärit presbüterlased. Teistes provintsides olid asunikud enamasti Inglismaalt pärit anglikaanid. Inglise kuningad ja Inglise parlament soovisid, et iirlased oleksid anglikaani usku. Nad lõid Iirimaa kiriku, mis on anglikaani kiriku haru. 1600. aastate karistusseadused karistasid iirlasi, kes ei järginud Iirimaa kirikut. Anglikaanid muutusid võimsamaks. Seda aega nimetati protestantlikuks ülestõusuks. See oli gaelikeelse Iirimaa lõpp.

1700. aastatel olid Iirimaa katoliiklased vaesed talupojad. Nad sõid enamasti kartulit ja neil ei lubatud maad omada. Oli mässud mõisnike ja inglise võimu vastu, kuid need enamasti ebaõnnestusid. 1801. aastal liideti Iirimaa ja Suurbritannia ühinemisaktidega, moodustades Suurbritannia ja Iirimaa Ühendatud Kuningriigi (Ühendkuningriik). Iiri parlament sai osaks Ühendkuningriigi parlamendist Londonis.

1831. aastal sundis valitsus algkoole õpetama inglise, mitte iiri keeles. Lapsi karistati, kui nad koolis iiri keeles rääkisid. Inimesed pidid rääkima inglise keelt, kui nad tahtsid head tööd. Aastatel 1845-1849 tappis haiguse tõttu kartulitaimed, mis põhjustas suure näljahäda ehk Iiri kartulipõua. Umbes miljon inimest suri nälga ja veel miljon inimest kolis teistesse riikidesse. Näljahäda tegi iirlastele kõige rohkem haiget, sest nad olid vaesed. Rohkem inimesi läks iiri keele asemel üle inglise keelele. Mõned ütlevad, et inimesed jäid nälga, sest Iirimaa saak müüdi teistesse riikidesse. Need saagid oleksid võinud toita inimesi Iirimaal. Paljud iirlased olid sunnitud oma maalt lahkuma, sest nad ei suutnud maaomanikele renti maksta. Mõned pidid töötama valitsuse loodud tehastes, sest Iirimaa vaesteseadused (Irish Poor Laws) olid kehtestatud. Alates 1870. aastatest kuni 1890. aastateni toimus maaliidu ja valitsuse vahel vägivald. Land League tahtis madalamat renti ja nad tahtsid osta maad.

Iirimaa rahvastik rohelise värviga. Rahvastik vähenes suure näljahäda ja inimeste kolimise tõttu teistesse riikidesse.

Püüdlused vabaduse nimel

1800. aastate lõpus ja 1900. aastate alguses lihtsustas Briti valitsus iirlaste jaoks maa ostmist. 1886. aastal üritas Liberaalne partei luua Iirimaale uue parlamendi. Seda ideed nimetati Home Rule'iks. Parlament ei lubanud Iirimaale siiski Home Rule'i. Umbes 1900. aasta paiku jagunesid iirlased natsionalistideks, kes tahtsid Home Rule'i ehk iseseisvust, ja unionistideks, kes tahtsid, et neid valitseks Suurbritannia. Rahvuslased olid enamasti katoliiklased, kes elasid maapiirkondades. Unionistid olid enamasti protestandid, kes elasid linnades. Unionistid kartsid, et nad kaotavad oma õigused, kui Iirimaal on oma valitsus. Mõnes Iirimaa piirkonnas olid unionistid enamasti rikkad. Kuid Ulsteris olid paljud unionistid töölised, kes soovisid, et ülemklassil oleks vähem võimu.

1912. aastal üritasid mõned inimesed parlamendis taas saada kodumaa valitsemist. Umbes 500 000 Ulsteri unionisti allkirjastas petitsiooni Ulsteri Convenant, mis oli kodukorraldusevastane. Nad moodustasid ka armee nimega Ulsteri Vabatahtlikud. Iiri rahvuslased moodustasid armee nimega Iiri Vabatahtlikud. Aastaks 1914 oli valitsus liiga mures Esimese maailmasõja pärast, et mõelda Home Rule'ile. Nii rahvuslased kui ka unionistid võitlesid I maailmasõjas Briti väeosades.

1916. aastal toimus iirlaste mäss, kes tahtsid olla iseseisvad. Suurbritannia peatas selle kiiresti, kuid paljud iirlased olid vihased. Nad valisid Sinn Féini, iseseisvuspartei, mis sai enamiku iirlaste parlamendikohtadest. Sinn Féini liikmed keeldusid minemast Londonisse parlamenti. Selle asemel asutasid nad Dublinis uue assamblee nimega Dáil Éireann (või Dáil). Sinn Féin ütles, et Iirimaa on nüüd sõltumatu. 1918. aastal organiseerisid nad Iiri Vabatahtlikud Iiri Vabariiklikuks Armeeks (IRA). Aastatel 1919-1921 pidas IRA sõda brittide vastu (Iiri iseseisvussõda), et saada iseseisvaks riigiks. 1920. aastal otsustas Briti valitsus jagada Iirimaa Lõuna-Iirimaaks (The Provisional Government), mis moodustas umbes 5/6 saarest, ja Põhja-Iirimaaks. Dáil ja Suurbritannia sõlmisid 1922. aastal lepingu, millega Lõuna-Iirimaast sai Iiri Vaba Riik. See oli endiselt seotud Ühendkuningriigiga, kuid tal oli suurem vabadus. IRA tahtis aga täielikult Ühendkuningriigist lahkuda. Nad pidasid sõda (Iiri kodusõda) Iiri Vaba Riigi valitsuse vastu. IRA lõpetas võitluse 1923. aastal.

Pärast jagamist

Põhja-Iirimaad valitses aastatel 1922-1972 Ulsteri Unionistlik Partei. Selle esimene peaminister James Craig ütles, et tegemist on protestantliku riigiga. Iiri Vaba Riik sai 1937. aastal uue põhiseaduse, millega loodi selle valitsus. 1949. aastal lahkus Iirimaa Briti Rahvaste Ühendusest ja sai Iirimaa Vabariigiks (mõnikord nimetatakse seda lihtsalt Iirimaaks). 1969. aastal kasvas Põhja-Iirimaal vägivald natsionalistlike katoliiklaste ja unionistlike protestantide vahel. Katoliiklaste kaitseks ja Iirimaa ühendamiseks moodustati ajutine IRA. Alates 1969. aastast kuni 1998. aastani toimusid pidevad võitlused (The Troubles) ajutise IRA ja Ühendkuningriigi armee vahel.

1998. aastal kiitsid iiri valijad heaks Belfasti kokkuleppe ehk Suure Reede kokkuleppe, mis tähendas, et nad nõustusid Põhja-Iirimaa jäämisega Ühendkuningriiki. Põhja-Iirimaa võis ühineda Iiri Vabariigiga, kui üle poole valijatest seda soovis. Lepinguga loodi ka nõukogud, kus Iirimaa mõlema osa ministrid töötasid koos. Põhja-Iirimaa sai 1998. aastal uue valitsuse.

Suurema osa 20. sajandist (1900-1999) oli Iiri Vabariigis üle 90% katoliiklased. Rahvas ja valitsus olid sotsiaalselt konservatiivsed. Abielulahutus, rasestumisvastased vahendid ja abordid ei olnud kuni 20. sajandi lõpuni lubatud. 1927. aastal lõi Iiri Vabariigi valitsus elektrienergia haldamiseks Electricity Supply Boardi. 1960. aastateks oli 80% maapiirkondade peredest elektriga varustatud. Aastal 2007 loodi ühtne elektriturg, et varustada kogu Iirimaad.

Iirimaa ja Ühendkuningriik ühinesid 1973. aastal Euroopa Majandusühendusega, millest sai Euroopa Liit (EL). 1990ndatel aastatel sai Iirimaa osa Euroopa ühtsest turust. Inimestel on lubatud reisida ja müüa asju Euroopa ühtse turu riikide vahel. 20. sajandi lõpus kasvas majandus kiiresti ja muutus peamiselt põllumajandusest peamiselt teenuste ja tööstuse suunas. Ühendkuningriik, sealhulgas Põhja-Iirimaa, lahkus 2020. aastal Euroopa Liidust, kuid Ühendkuningriik ja Iiri Vabariik leppisid kokku, et piiriületust ei kontrollita.

Iiri vabariiklaste armee pommitas 1984. aastal Grand Brightoni hotelli rahutuste ajal.