Mõisnikkond (seigneurialism): Euroopa keskaja maavaldus- ja talusüsteem
Mõisnikkond: sügav ülevaade Euroopa keskaja maavaldus- ja talusüsteemist — kuidas toimisid isandad, talupojad, maksud ja kaitse. Loe edasi.
Mõisnikkonna (seigneurialism) on Euroopa keskaja majanduse korralduse nimetus. Majandus tugines peamiselt põllumajandusele. Mõisnikkude süsteem kirjeldab, kuidas maad jaotati, kes maad valdasid ja kes sellest kasu sai. See oli nii majanduslik kui ka õiguslik ja sotsiaalne suhe, mille keskmes oli mõis (vald) ning selle isand (mõisnik), kes pööras tähelepanu nii tootmisele kui ka kohaliku õiguskorra ja kaitse tagamisele.
Kuidas süsteem toimis
Mõisnik sai maatüki, tavaliselt kõrgemalt aadlikult või kuningalt. Kui ta sai maa, kuulus talle sageli nii osa põllumaast (mõisa isandimaa ehk demesne) kui ka talupoegade väiksemad põllud. Isand haldas oma osa maast kas ise või palkas talupoegi/ametnikke seda töötama; tal oli õigus nõuda sealt kui temale kuuluvast osast tulu. Tal oli ka mitmesuguseid õigusi kohalikul tasandil: ta võis pidada mõisakohtu, nõuda makse, määrata kohustusi ja anda kaitset, mis oli talupoegade eest vastutasuks.
Kohustused, maksud ja töö
Talupojad — sageli nimetatud talupoegadeks — elasid maal, mille juriidiline valdus kuulus isandale. Nad olid sageli lihtrahvas või alamad, kellel ei olnud laia poliitilist õigust. Talupojad pidid isandale maksma erinevaid kohustusi:
- põhiteenistus (corvée) — kord nädalas või aastas töötamine isanda või tema maade heaks;
- in natura maksud — osa saagist, näiteks ühe kümnendiku) ehk kymri või kümnis (kui nad kasvatasid mingi põllukultuuri, näiteks mingi maisi, sai isand kümnendiku nende sissetulekust maisina);
- rahalised üüri- ja tasusummad — kõik sõltus piirkonna monetiseerituse tasemest, sest elatuspõllumajandus tähendas, et rahaline ringlus polnud kõigis kohtades oluline;
- monopolitasud (nn banaliteedid) — kohustuslik tasu näiteks veski, ahju või viinapressi kasutamise eest;
- kohtukulud ja muud nõuded, mis määrati mõisakohtu kaudu.
Vastutasuks said talupojad isanda kaitse sõjaliste ohtude ja õigusrikkumiste vastu ning õiguse kasutada teatud maad oma pere üleskasvatamiseks. Suhe oli aga asümmeetriline: talupoja vabadus oli piiratud, pärilussuhted ja lahkumisvõimalused sõltusid tihti kohalikust tavaõigusest.
Õiguslik ja sotsiaalne raamistik
Mõisnikkond ei olnud üksnes majandusleping, vaid kaasnesid ka õiguslikud funktsioonid: mõisnik võis pidada kohalikku mõisakohtu, määrata karistusi ja lahendada tülisid. Mõned talupojad olid vabad põllumajandustöölised (vaba talupoeg), teised olid liigni (serf) — neil võis olla piiratud liikumisvabadus ja pärandusõigused. Erinevusi esines tugevalt piirkonniti: lääne-Euroopas kujunes süsteem teatud määral vabamaks ja monetiseeritumaks, idas aga püsisid tihti rangemad pärisorjuse vormid kuni varauusaja keskpaigani.
Mõisnikkonna muutumine ja lõpp
Keskaegne mõisnikkond ei olnud staatiline — seda mõjutasid paljud tegurid. 14. sajandi katk (must surm) vähendas tööjõudu ja suurendas talupoegade läbirääkimisjõudu; paljudes paikades hakkasid maksed muutuma naturaalsest rahalisemaks. Suurenenud kaubandus, linnastumine ja monarhide keskvalitsuse tugevnemine viisid selleni, et mõisniku otsustusruum mõne piirkonna jaoks vähenes. 16.–18. sajandil läks osa maad üle rendilepingutele või individuaalsele talumaale, teistes kohtades aga pärisorjus consolidseeriti (eriti Ida-Euroopas) kuni 19. sajandi seaduslike reformideni.
Oluline mõista
Mõisnikkond oli kompleksne süsteem, mis ühendas majanduslikke, õiguslikke ja sotsiaalseid suhteid: see reguleeris, kes maa üle otsustas, kuidas toodang jagunes ja milliseid kohustusi talupojad kandsid. Kuigi selle keskne eesmärk oli tagada isandale tulu ja kohtlik kord, määras see ka talupoegade igapäevase elu, tootmise ja võimalused tulevikus. Erinevused riikide ja piirkondade vahel olid suured — seetõttu tuleb mõisnikkonda uurides arvestada konkreetse aja ja kohaga.
Keskaegse mõisa üldplaan; avatud põllu ribapõllundus, mõned tarandused, kolmekordne külvikord, mõis ja mõis, harilik metsamaa, karjamaa ja heinamaa.
Ühised omadused
Igas mõisas oli kuni kolm eri liiki maad:
- Maavaldus - osa, mida isand otseselt kontrollib ja mida kasutatakse tema majapidamise ja ülalpeetavate hüvanguks;
- Sõltuvad (pärisorjuse või pärisorjuse) majapidamised, millega kaasneb kohustus, et talupoegade majapidamine peab osutama isandale kindlaksmääratud tööjõuteenuseid või osa oma toodangust (või hoopis raha), vastavalt majapidamisega seotud tavale, ja
- Vaba talupoegade maa, millel puudub selline kohustus, kuid mis muidu allub mõisniku jurisdiktsioonile ja tavadele ning mille rendilepingu sõlmimise ajal määratud raharent on võlgnetav.
Mõnikord oli mõisnikul veski, pagariäri või veinipress. Seda võisid talupojad tasu eest kasutada. Samamoodi oli tasu eest õigus jahti pidada või lasta sigadel oma metsaalal sööta. Talupojad võisid oma vaidluste lahendamiseks kasutada mõisniku õigussüsteemi - tasu eest. Iga rentniku vahetuse korral tuli tasuda ühekordne makse. Mõisniku haldamisega kaasnesid märkimisväärsed kulutused. See võib olla üks põhjusi, miks väiksemad mõisad kaldusid vähem toetuma talupoegade rendile.
Sõltuvad valdused kuulusid isandale ja rentnikule kokkuleppel, kuid praktikas muutus valdus tavaliselt pärilikuks, kusjuures iga pereliikme pärimise korral maksti isandale tasu. Talupoegade maad ei saanud hüljata, vähemalt seni, kuni iga põgenev talupoeg võis nälga surra; samuti ei saanud neid ilma isanda loata ja tavapärase makseta kolmandale isikule üle anda.
Kuigi nad ei olnud vabad, ei olnud nad kindlasti mitte orjad: neil olid seaduslikud õigused, mille suhtes kehtisid kohalikud tavad, ja nad võisid pöörduda seaduse poole, mille suhtes kohaldati kohtukulusid, mis olid mõisnike täiendavaks sissetulekuallikaks. Talupoegade valduste edasirentimine oli tavaline ning töö mõisas võis muutuda täiendavaks rahaliseks tasuks, nagu juhtus üha enam alates 13. sajandist.
See Inglismaal Essexi Chingfordis asuva mõisahoone kirjeldus on kirjas dokumendis, mis on mõeldud Püha Pauluse katedraali kapiitlile, kui see anti 1265. aastal Robert Le Moyne'ile:
| " | Ta sai ka piisava ja kena saali, mis oli tammepuust hästi kaetud. Lääneküljel on väärikas voodi, maapinnal kivist korsten, garderoob ja veel mingi väike kamber; idapoolses otsas on panipaik ja võikoda. Saali ja kabeli vahel on kõrvalruum. Seal on korralik kabel, mis on kaetud plaatidega, teisaldatav altar ja väike rist. Saalis on neli lauda, mis seisavad tugipuudel. Samuti on korralik plaatidega kaetud köök, kus on ahju ja ahjud, üks suur ja teine väike, kookide jaoks, kaks lauda ja köögi kõrval väike küpsetuskoda. Samuti on uus tammesinglitega kaetud viljahoidla ja hoone, milles asub meierei, kuigi see on jagatud. Samuti üks vaimulikele sobiv kamber ja üks vajalik kamber. Samuti kanala. Need on sisemise värava sees. Samuti on väljaspool seda väravat vana maja teenijate jaoks, hea laud, mis on pikk ja jagatud, ning peahoonest ida pool, väiksema talli taga, päikeseenergia teenijate kasutamiseks. Samuti hoone, milles on voodi, samuti kaks lauda, üks nisu ja teine kaera jaoks. Need hooned on ümbritsetud vallikraavi, müüri ja hekiga. Keskmise värava taga on ka hea ait, lehmade tall ja teine härgade jaoks, need on vanad ja lagunenud. Välisvärava taga on ka sigala. | " |
| -J. H. Robinson, tõlge, Pennsylvania Ülikooli tõlked ja kordustrükised (1897), Keskiaeg, I köide: lk 283-284. | ||
Variatsioon mõisate vahel
Feodaalühiskond põhineb kahel põhimõttel, feodalismil ja mõisnikkonnal. Mõisnikkonna struktuurid olid siiski erinevad. Hilisemal keskajal püsisid ebatäieliku või olematu mõisnikluse piirkonnad, samas kui mõisamajandus tegi majandusliku olukorra muutudes läbi olulise arengu.
Mitte kõik mõisad ei omanud kõiki kolme liiki maad: keskmiselt moodustasid mõisad umbes kolmandiku põllumaast ja talupoegade valdused pigem rohkem; kuid mõned mõisad koosnesid ainult mõisatest, teised ainult talupoegadest. Samamoodi võis vabade ja vabade valduste osakaal väga varieeruda. See tähendas, et ka palgatööjõu hulk, mida kasutati põllumajandustööde tegemiseks mõisas, oli erinev. Väiksemates mõisates oli haritava maa-ala osakaal tavaliselt suurem. Suurtes mõisates oli talupoegade maa osakaal suurem, mis andis isandale suurema potentsiaalse tööjõupotentsiaali maatööde tegemiseks. Vabade renditalude osakaal oli üldiselt vähem varieeruv, kuid väiksemates mõisates oli see mõnevõrra suurem.
Mõisad erinesid ka oma geograafilise paigutuse poolest: enamik neist ei kattunud ühegi külaga. Sageli kuulusid mõisale osad kahest või enamast külast või jagunesid mitme mõisa vahel. Nendes kohtades maksid mõisnikest kaugel elavad talupojad mõisnikule töötamise asemel mõnikord sularaha.
Maavaldused ei olnud tavaliselt üksikud maatükid. See koosnes mõnest maast keskse maja ja mõisahoonete ümber. Ülejäänud osa mõisamaast oli mõisas hajutatud ribadena. Lisaks võis mõisnik rentida naaberkinnistutele kuuluvaid tasuta renditalusid ja ka mõisate valdusi, mis asusid mõnevõrra eemal, et tagada suurem tootevalik.
Mitte kõik mõisad ei kuulunud ilmalikele isandatele, kes osutasid sõjaväeteenistust või maksid oma ülemusele raha. 1086. aastal tehtud uuringu kohaselt kuulus 17% otse kuningale ning suurem osa (pigem üle veerandi) oli piiskoppide ja kloostrite valduses. Need kirikumõisad olid tavaliselt suuremad ja nende kõrval asuvatest ilmalikest mõisatest oluliselt suurema maa-alaga.
Asjaolude mõju mõisamajandusele on keeruline ja kohati vastuoluline: on arvatud, et mägismaade tingimused on pigem säilitanud talupoegade vabadust (eriti karjakasvatus on vähem töömahukas ja seetõttu vähem nõudlik talupoegade teenuste suhtes); teisest küljest on öeldud, et mõnes Euroopa sellises piirkonnas valitsevad kõige rõhuvamad mõisnike tingimused, samas kui Ida-Inglismaa madalikel on erakordselt suur vaba talupoegkond, mis on osaliselt Skandinaavia asustuse pärand.
Sarnaselt nähakse sageli, et rahamajanduse levik soodustas tööteenuste asendamist rahaliste maksetega, kuid rahapakkumise kasv ja sellest tulenev inflatsioon pärast 1170. aastat sundis aadlikke esialgu võtma tagasi renditud valdusi ja kehtestama uuesti tööjõumaksud, kuna fikseeritud rahaliste maksete väärtus vähenes reaalväärtuses.
Ajalooline areng ja geograafiline levik
Tänapäeval kasutatakse seda terminit kõige enam keskaegse Lääne-Euroopa kohta. Sarnast süsteemi kasutati ka hilis-Rooma impeeriumi maapiirkondades. Sündimus ja rahvastik vähenesid. Seetõttu oli tööjõud kõige olulisem tootmistegur. Järjestikused valitsused püüdsid stabiliseerida keisririigi majandust, külmutades sotsiaalse struktuuri paika: pojad pidid oma isadele järglaseks saama oma ametis.
Nõukogu liikmetel oli keelatud tagasi astuda ja coloni, maaharijad, ei tohtinud lahkuda oma valdusest, millega nad olid seotud. Nad olid muutumas pärisorjadeks. Mitmed tegurid ühendasid endiste orjade ja endiste vabade talupoegade staatuse selliseks sõltuvaks coloni klassiks. Konstantinoopoli I seadused tugevdasid 325. aasta paiku nii coloni negatiivset poolteenistuslikku staatust kui ka piirasid nende õigust kohtusse pöörduda. Nende arvu suurendasid barbarite foederati, kellel lubati asuda keisririigi piirides.
Kui germaani kuningriigid asendasid viiendal sajandil läänes Rooma võimu, asendasid Rooma mõisnikud sageli lihtsalt gooti või germaani mõisnikud, ilma et alusolukord oleks muutunud. Maapiirkondade isemajandamise protsess sai järsu hoo sisse kaheksandal sajandil, kui tavapärane kaubavahetus Vahemerel katkes. Henri Pirenne'i esitatud teesi kohaselt, mida paljud vaidlustavad, eeldatakse, et araabia vallutused sundisid keskaegset majandust veelgi enam maapiirkondadesse ja tekitasid klassikalise feodaalmudeli, mille kohaselt erineval määral allutatud talupojad toetasid kohalike võimukeskuste hierarhiat.
Seotud leheküljed
- Allodiaalpealkiri
- Mõisahoone
- Uus-Prantsusmaa seigneurial-süsteem 17. sajandi Kanadas
- Shōen (jaapani mõisnikkude süsteem)
- Heerlijkheid (hollandi mõisnikkond)
- Junker (Preisi mõisnikkond)
Küsimused ja vastused
K: Mis on mõisnikkond?
V: Manoriaalism või seigneurialism on Euroopa keskaja majanduskorralduse nimetus, mis tugines peamiselt põllumajandusele.
K: Kuidas jaotati maad manorialismis?
V: Mõisnik sai kõrgema aadli või kuninga käest maatüki ja sai kõik, mis sellel asus, kaasa arvatud inimesed.
K: Kes olid inimesed, kes elasid maal?
V: Maal elavaid inimesi nimetati talupoegadeks.
K: Kuidas toetasid talupojad aadlimeest?
V: Talupojad pidid isandale maksu maksma, töötama tema heaks või andma talle osa sellest, mida nad teenisid.
K: Mida hõlmas austusraha maksmine mõisnikkude puhul?
V: Alistamine oli erinev ja võis toimuda rahas, tööga või osaga sellest, mida nad teenisid. Tasu looduses või aktsiapõllundus, kus isand sai kümnendiku sellest, mida nad teenisid, oli samuti üks tasustamise vorm.
K: Miks pidid talupojad maksma maksu?
V: Talupojad pidid lordile kaitsmise eest maksu maksma.
K: Millised volitused olid aadlikul?
V: Aadlikul olid teatavad seaduslikud volitused, sealhulgas politsei volitused.
Otsige