Suur Iiri näljahäda 1845–1852: kartulipõud, põhjused ja tagajärjed

Suur Iiri näljahäda (1845–1852) on nimetus, mis anti Iirimaal aastatel 1845–1852 valitsenud katastroofilisele toidupuudusele. Väljaspool Iirimaad kasutatakse tihti nimetust Iiri kartulipõud. Näljahäda algpõhjus oli kartulitaimeid ränkida hävitanud haigus, tuntud kui "kartulipõletik" — patogeen, mida tänapäeval nimetatakse Phytophthora infestans ning mida varem kirjeldati kui seene‑sarnast organismi (tõepoolest kuulub see oomütseetide hulka, mitte tõeliste seente rühma). Kartuliostsust oli eriti raske, sest iirlastele oli kartul paljudes piirkondades peamine või ainus taskukohane toiduallikas.

Põhjused

• Kartuli monokultuur ja vähene geneetiline mitmekesisus: suure osa taimedest moodustasid sarnased või samast sordist istikud (näiteks hilisemalt kasutatud 'Lumper'), mis tegi kogu saagi haavatavaks.
• Põllumajandusstruktuur: väikesed inglise mõisnike omandil olevad talupidamised olid sageli väga väikesed, nii et pere suutis elatada vaid kartulist; muud kultuurid ei olnud talude suuruse tõttu piisavad.
• Majanduslikud ja poliitilised tingimused: alates 1801. aastast oli liidu seaduse alusel Iirimaa osa Ühendkuningriigist ning paljud otsustavad poliitilised ja majanduslikud struktuurid olid kontrolli all Londonis. Toidu turuletoomise ja jaotamise mehhanismid olid osaliselt turupõhised ning mõisnikud eksportisid jätkuvalt toidukaupu, mis süvendas kohalikke puudusi.
• Rikkumiste ja ebaõige abi planeerimise kombinatsioon: valitsuse algne reageerimine oli osaliselt aeglane ja ebaselge, hilisemad meetmed (avalikud tööd, vaestemajad, abitoidud) ei suutnud tõhusalt kõiki abivajajaid katta.

Abi ja valitsuse reageerimine

Briti valitsuse reaktsioon ja poliitika näljahädaga võitlemisel olid vastuolulised ning on ajaloolaste poolt laialdaselt kritiseeritud. Mõned võtmedetailid:

• Pealtnäha abiprogrammid — era- ja avalikud algatused, sh toidu ostmine ja jagamine (nt maisi importimine) — ei suutnud kiiresti ega ühtlaselt jõuda kõigi piirkondadeni.
• Ressursside jaotus: osa põllumajanduslikest toodetest (nisu, oder, liha) jätkus eksporti, sest need olid kaubaturul väärtuslikud ja paljud mõisnikud eelistasid eksporttulu kohaliku jagamisele.
• Vaestemajad ja meditsiiniline abi olid sageli ülekoormatud; töö- ja toidukeskused (public works, soup kitchens) eksisteerisid, kuid nõudlus ületas pakkumise ja tingimused olid karmid.

Ulatus ja inimohvrid

Arvatakse, et kolmepoolselt kriitilisel perioodil (1846–1849) suri nälja või nälga ja haiguseid seostades ligikaudu 1 miljon kuni 1,5 miljonit inimest. Veel ligikaudu 1 miljon inimest põgenes Iirimaalt emigratsiooni teel. Paljud neist kolisid Suurbritanniasse, Ameerika Ühendriikidesse, Kanadasse ja Austraaliasse. Rahvaloenduse järgi langes Iirimaa rahvaarv 1841. aasta umbes 8,2 miljonilt 1851. aastaks ligikaudu 6,5 miljonile — ligikaudu neljandiku kaotus ühe põlvkonna jooksul, kui arvestada nii surmajuhtumeid kui ka emigratsiooni.

Mõju ühiskonnale ja majandusele

• Evictions ja maaomanikereeglid: näljahädal korreleerus sunnitud väljaajamistega (evictions), mis sundis paljusid peresid lahkuma ja majapidamisi üles andma.
• Emigreerumise pikaajalised mõjud: rahvastiku jaotus muutus, Iiri diasporas tekkis suur iirlaste kogukond, mis mõjutas nii emigrantide vastu‑vastuvõtvaid ühiskondi kui ka järeltulijaid.
• Poliitilised tagajärjed: näljahäda süvendas rahulolematust Briti valitsemise suhtes ja kiirendas poliitilisi liikumisi, mis nõudsid reforme, maatagastamist ja suuremat autonoomiat.
• Kultuuriline mälu: Suur näljahäda on iiri kollektiivses mälus oluline traumeeriv sündmus — see mõjutas kirjandust, mälupraktikaid ja identiteeti nii Iirimaal kui diasporaas.

Muu kontekst ja täiendavad tähelepanekud

Kuigi kartul oli kõige raskemini kahjustatud kultuur, jätkus Iirimaal tootmine ka teistest kultuuridest — mais, nisu, odra ja veiseliha — kuid nende kohalolek ei takistanud massilist hävingut, sest need ei jagunenud ega olnud kergesti kättesaadavad vaestele, väikemaatükkide peredele. Majanduslikud tingimused, maaomandisüsteem ja turujõud muutusid võtmeks, miks olemasolevast toidust ei saanud laiemat leevendust.

Põhjusliku seose kokkuvõte

Peamised põhjustajad olid bioloogiline (Phytophthora infestans ja kartuli geneetiline ühtsus) ning sotsiaal‑majanduslikud (väikesed talud, monokultuur, maaomand ja turupoliitika). Nende tegurite koosmõju muutis haiguse hävitavaks ja raskendas kiiret ja efektiivset humanitaarset reageerimist.

Mälestus ja uurimine täna

Suur Iiri näljahäda on tänapäeval intensiivse ajaloolise uurimise objekt: analüüsitakse nii patogeeni bioloogia, põllumajandussüsteemide haavatavust kui ka valitsuste poliitikaeetikat ja globaalse majanduse rolli. Näljahäda on ka püsiv osa Iiri identiteedist ning seda meenutatakse mälestusmärkide, muuseumide ja perekondlike loodete kaudu.

Allikate ja hinnangute erinevused jäävad: täpsed numbrid surejate ja emigrantide kohta varieeruvad uurimistöödes, kuid üksmeel on selles, et tegemist oli ühiskondliku ja humanitaarse katastroofiga, mille tagajärjed tundusid veel kaua pärast 1850. aastat.

Küsimused ja vastused

K: Mis on suur näljahäda?

Küsimus: Kui palju inimesi suri näljahäda ajal?

K: Kuhu kolisid need, kes Iirimaalt lahkusid?

K: Milliseid muid põllukultuure toodeti sel ajal Iirimaal?

K: Miks sai kartulist vaeste iirlaste põhitoit?

K: Mis põhjustas näljahädale eelnenud monokultuuri Iirimaal?

K: Kui kaua olid Briti valitsused enne 1845. aastat tegelenud Iirimaa valitsemisega seotud probleemidega?

Otsing