Issleri orkester oli üks esimesi ansambleid, mis saavutas laiemat tuntust tänu heliplaatidele ehk kuigi veel varajastele fonograafi-salvestustele. Ansambli tegevus jääb ajaliselt 1888. aasta paiku alguse juurde ning see mängis olulist rolli helisalvestuse ja varajase fonograafi-ärimudeli kujunemisel.
1888. aastal või vahetult enne seda asutas muusikaõpetaja ja pianist Edward Issler (sünd. 1855) neljaliikmelise ansambli. Ansambli algne koosseis oli kompaktne ja mõeldud akustilise fonograafi piiranguid arvestades: pillideks olid klaver, kornet, flööt ja viiul. Nende esimesed salvestused tehti Thomas Alva Edisonile (fonograafi leiutajale) ja tema süsteemile.
Salvestused ja repertuaar
Issleri orkester salvestas peamiselt lühemaid tantsulugusid, valssidest ja polkadest kuni populaarseme looduslikumate palaarrangementideni. Salvestused tehti tol ajal saadaval olevatele fonograafi-silindritele, mis nõudsid väikest ensemble'it ja tugevat kõlaprojektsiooni. Ansambli helipilt oli sel põhjusel kompaktne ja selge, kohandatud akustilise salvestusprotsessi eripäradele.
Kokku- ja edasiarendused
Ajapikku lisandus orkestrile rohkem instrumente — näiteks tromboon ja klarnet — ning koosseis muutus paindlikumaks, et katta laiemat repertuaari. Samas hakkas Issleri ansambel populaarsust kaotama suurtemate ja mitmekesisemate stuudioorkestrite ning kommertsfirmade (näiteks Columbia) oma stuudiomeeskondade tekke tõttu. Issleri firma (Newark, NJ, United States Phonograph Co.) klientide ja turuolukorra muutus mõjutas ansambli tegevust: viimased teadaolevad salvestused pärinevad 1900. aastast, kuigi ansambel võis esineda veel 1900. aastate alguses.
Koosseis ja liikmed
Algne neli põhilist osa olid selgelt instrumentaalselt defineeritud, kuid paljude varajaste salvestuste puhul jäid muusikute isikud tihti kirja panemata või on nende nimed dokumenteerimata. Seetõttu on tänapäevalgi selge nimi vaid ansambli juhataja ja pianist:
- Edward Issler — klaver ja ansambli juht;
- korneti mängija — varajase koosseisu nurgakivi, sageli esines solistlike meloodiatega;
- flöödi mängija — andis helipildile kõrgeid kõlatoone ja kantserlikku värvingut;
- viiuli mängija — vastutas meloodiliste liinide ja viisiliste täidete eest.
Mõned hilisemad koosseisud lisasid ka trombooni ja klarneti, aga konkreetsete muusikute nimed neist salvestustest on sageli teadmata või vahetusid eri sessioonide vahel.
Pärand ja tähendus
Issleri orkester on tähtis eelkõige kui üks varasemaid edukamaid kommertsalbumite tegijaid fonograafi varajases ajaloos. Nende salvestused annavad väärtuslikku ülevaadet sellest, kuidas muusika salvestati enne elektrilist mikrofonitehnikat, ning on huvitav ajalooline allikas nii muusikaloome kui rekordi- ja tehnoloogiaajaloo uurijatele. Paljud varased silindrisalvestised on säilinud muuseumide ja eraarhiivide kogudes ning on olulised algallikad varajase populaarmuusika ja salvestuspraktika mõistmiseks.
Kuigi Issleri orkester ei säilitanud konstantset rahvusvahelist kuulsust nagu hilisemad stuudioorkestrid, tähistab see ansambel olulist etappi helisalvestuse ja plaadituru kujunemises — ajal, mil muusika muutus esimest korda kergesti paljudele inimestele kättesaadavaks väljaspool otseesinemisi.