John Ball oli keskaegne preester, kes sattus vastuollu Canterbury peapiiskopiga pärast seda, kui hakkas pidama jutlusi tööteenistuse (pärisorjuse) ja sotsiaalse ebavõrdsuse vastu. Tema retoorika, mis rõhutas kõigi inimeste vahelist võrdustust ja kritiseeris feodaalset hierarhiat ja kiriku privileege, sidus teda osa poolt tol ajal levinud radikaalsetest usu- ja sotsiaalsetest liikumistest (nt lollardia).
Ball arreteeriti ja vangistati korduvalt oma seisukohtade pärast, kuid 1381. aasta ülestõusu ajal vabastas ta endise sõduri ja ülestõusu ühe juhtriigi Wat Tyleri vägedega. Tyler vabastas Balli ja kutsus ta talupoegi kõnelema, et julgustada neid ülestõusu ja nõudmiste poole püüdlema.
Taust ja tegevus enne ülestõusu
Ball sündis tõenäoliselt 14. sajandi esimesel poolel Colchesteri piirkonnas — ta on eri allikates seotu perega Peledonis (kuidas seda paika nimetati tollal). Ta sai religioosse hariduse ja teenis preestrina mitmel pool Inglismaal, olles seotud kirikueluga kohtades nagu Norwich, Colchester ja Kent. Tema jutlused ja sotsiaalsed vaated tekitasid võimuorganites vastuseisu ning Ball sattus mitmel korral vangi Maidstone'is ja mujal.
Vangistamis‑vabastamis‑ring jätkus kuni 1381. aastani, mil riigis puhkes laiapõhjaline talurahva ja töövabade protest — nn talupoegade ülestõus. Ülestõusu juhtidest vajas Tyler mõjukaid kõnelejaid, kes oskaksid vastuolulistes tingimustes talupoegi koondada ja motiveerida; Balli liberalistlikud jutlused sobisid selleks ja ta pääses vabadusse ülestõusu toel.
Seosed talurahvaülestõusuga ja ülestõusu kulg
Järgnenud sündmused viisid Balli koos Tyleri ja teiste ülestõusuga liitunutega Londonile lähemale. Tyleri armee marsis Londonisse, kus talupoegade liikumine lüüa püüdis võimu ja nõudis reforme. Kuningas Richard II kohtus mitmel korral ülestõusnute esindajatega, sealhulgas esialgsel läbirääkimisel Mile Endis, kus kuningas näis ajutiselt nõus olevat mitmete nõudmistega, ent olukord jäi lahtiseks.
Ülestõusu käigus rünnati ja rüüstati mitmeid võimu ja kiriklikke asutusi; talupojad tapsid ka Canterbury peapiiskopi Simon Sudbury (see toimus ühes ülestõusuepisoodis) ning uputati laias ulatuses raekodasid, perekondi ja mõisaid. Pärast esialgseid eduetappe ja läbirääkimisi purunes ülestõusu juhtimine osaliselt siis, kui kuningaga peetud kohtumistel kadus distsipliin: kuulujutud, vägivald ja juhtide mõrvad muutsid olukorra kiiresti kontrollimatuks.
Ühe otsustava pöörde ajal teatasid kronistid, et Tyleri mõrvatakse läbirääkimiste käigus — see lõi ülestõusu juhtimise segadusse ja andis võimustruktuuridele võimaluse vastutegevuseks. Pärast ülestõusu mahasurumist põrkus riiklik vastus ränga repressiooniga: paljusid ülestõusu osalisi arreteeriti ning nende juhtidele mõisteti karmid karistused. Ball ise tabati mõne aja pärast ja mõisteti süüdi ülestõusu õhutamises; ta hukati ülestõusu järel karistavalt ja avalikult.
Pärand ja tähendus
John Balli maine jäi ajalukku kui radikaalse preestri sümbolina, kes julgustas avalikult küsima sotsiaalseid ebaõiglusi ja pärisorjuse süsteemi õigustust. Tema kuulsus on osaliselt ehitatud ka mikrokronistlike jutustuste ja hilisemate ajaloolaste tõlgenduste peale — talle omistatakse kuulsad laused, mis rõhutavad, et kõik inimesed on loodud võrdsena (nt kujunenud parafraseering laulus või jutlustes „When Adam delved and Eve span, who was then the gentleman?”), mis sai 19.–20. sajandi reformimeelsete ja sotsiaalse õigluse liikumiste sümboliks.
Tänapäeva ajaloolased käsitlevad Balli nii sotsiaalse protesti ideoloogina kui ka ühe 14. sajandi poliitiliselt ja religioosselt keerulise liikumise näitena. Tema tegevus ja sõnumid aitasid kujundada arutelusid võimu, õigluse ja usu rolli üle keskaegses Inglismaal ning jätsid püsiva jälje rahvaalgete ja võimukriitika ajaloos.